Võistlused Veskimetsas

Üle pika aja otsustasin Bosse kohalikele võistlustele regada. Mis võiks olla parem kui ikka oma koduklubi korraldatud võistlused Veskimetsas. Terve nädala passisin ma pingsalt ilmateadet, mis i tõotanud just kuigi kaunist ilma laupäevaks-pühapäevaks. Õhkõrn lootus oli, et pühapäeva pärastlõunaks, meie jooksude ajaks jääb vähemalt vihm järgi, aga mis selleks ajaks platsist alles on jäänud…

Igal juhul sai Bosse pandud kirja kahele agility- ja ühele hüpperajale. Rajad oli mõnusad ja joostavad, kuigi mitmete dejavu kohtade, järskude nurkade ja selliste kohtadega kus on valida – saata koer kaugelt või hüpata ise ka üle poolte kontaktpindade, et soovitud kohta kõige otsemat teed jõuda.

Esimese jooksuga olin ma ise täitsa rahul – Bossel oli hoog sees, kõik nipid ja trikid tulid ilusti välja AGA va slaalom. Sisenemine oli ilusti, aga kohe peale esimest pulka võttis Bosse mingi lõhna üles ja kohe oli pea laiali, pulgad jäid vahele ja õhh.. Saatsin ta uuele ringile, seekord oli isegi hoog täiesti ok aga viimane pulgavahe otsustati vahele jätta. Niimoodi me oma läbirääkimiste ja parandamistega häbiväärselt aega kaotasime. Aga enne ja pärast slaalomit oli kõik kaunis :)

Vahepeal hakkas isegi väike päike piiluma ja siin tegin mina vea, et ei tõstnud Bosse puuri puude alla vilusse. Teiseks rajaks oli Bosse hoog juba raugenud ja teise raja slaalom… masendav. Esimesel ringil märkas ta üht sümpaatset sheltiet slaalomi taga jalutamas ja jäi teda jälgima. Sellest “segajast” ta enam välja ei tulnud ja fookust mulle tagasi slaalomi ajaks ei saanudki. Seega venitasime ja käkerdasime seda slaalomit üht ja teistpidi lõpuni.. Kui Bosse oli kuni slaalomini sel rajal suht uimerdis, siis peale slalli tuli talle mingi uus särts sisse. See oli minu jaoks natuke ootamatu ja ühel hetkel avastasin, et ma olen suutnud ma raja lõpu ära unustada. Oh well, lõpetasime siis raja oma maitse järgi ja Bossel oli jälle pidu-pidu :)

Kolmas, hüpperada, oli kõige mõnusam minu meelest. Bosse meelest paraku mitte. Ei mingit hoogu ja slaalomis vaatas tüüp mulle otsa sellise näoga nagu näeks esimest korda elus slaalomit. Andsin loobumisvõidu ja läksime platsilt ära.

Jooksud joostud, sai Bosse ikka oma palliga mängida ja muid koeruseid teha. Well… platsil uimerdaja oli äkitselt kohe särtsu täis ja kappas oma palli järgi, 6. käik sees. Simulant selline. Ja otseloomulikult tuli ka pärast võistluseid sama slaalom imehästi välja. Kuidas saakski teisiti :)

Sellelt võistluselt sain ma kolm õppetundi

1. Slaalom tuleb võtta koduõppe programmi sisse, enne sööki ja pärast sööki ja söögi ajal, iga ilmaga

2. Isegi kui endal ei ole palav, tasub puur ikka varju panna

3. Kolm rada on Bosse jaoks vähemalt peale nii pikka võistluspausi liiga palju

Lisa kommentaar