Tee, nagu mina teen!

Mõned päevad tagasi postitas üks mu üle-lombi sõbranna väga laheda video sellest, kuidas tema bordercollie astus esimesi samme n.ö. “Social learning” treeningmeetodi võtmes. Social leaning on asi, mida erinevad elusolendid ühel või teisel viisil teevad nii ehk naa – jälgides teisi elusolendeid, nende käitumist ja kombed ja analüüsides – milliste tulemusteni üks või teine tegevus võib viia, korjavad nad endale ka mõned kombed ja oskused külge. Sellest kontseptsioonist haaras kinni koeratreener Claudia Fugazza, kes eeldades, et koerad suudavad imiteerida inimeste käitumist, tegi järelduse, et selliselt on võimalik koertele ka erinevaid asju uusi õpetada.

Kõige keerulisem osa selle tehnika juures on kutsuda esile see klikk koera peas, kus ta taipab ära, et nii tema kui ka inimene teevad ühte ja sama asja. Et seda protsessi lihtsustada, tuleb Do As I Do või DAID meetodi puhul alustada asjadest, mida koer suudab verbaalse käsu peale täita. See näeb välja selliselt:

  1. Koeral palutakse istuda, oodata ja jälgida omanikku
  2. Omanik sooritab füüsiliselt triki (näiteks keerutab) ja naaseb algasendisse
  3. Omanik ütleb “Tee ise! Keeruta!”
  4. Koer loodetavasti ei ole omaniku kummalistest žedöövritest väga šokis ja keerutab

Ehk siis meetodit selgitades kasutatakse lisaks põhikäsule “Tee ise!” ka juba tuttavat käsku “Keeruta!”, et garanteerida koera edukus sooritusel. Bosse vaeseke sattus minu võimlemisest muidugi esmalt nii segadusse, et oleks helistanud kiirabisse, kui oleks osanud – “Tere vabandage, mu perenaine on hulluks läinud”. Tema puhul pidin ma alguses rohkem aitama – näitama tuttavaid käemärke ka, et ta maha rahuneks ja üritaks minu mänguga kaasa minna :) Natukese aja pärast ta oli õnneks aru saanud, et minuga on kõik korras ja seekord käib trenn natuke teistmoodi kui tavaliselt :P

Bosse puhul oli abiks ka juba tuttavad imiteerimise põhimõttel õpitud trikid – lehvita, käpatarget jne. Need toimisid omamoodi üleminekulülina, mis aitasid minu meelest tal A ja B kokku panna.

Kui koer hakkab kontseptsioonile pihta saama, võib seda testida jättes välja vana tuttava käskluse. Et vältida seda olukorda, kus koer lihtsalt kordab asja, mida ta viimati tegi, on hea teha mix-n-match erinevate käskluste või interaktsioonidega.

Kogu selle kontseptsiooni osas tekkis mul muidugi miljon küsimust, mille aluseks on eelkõige see kuidas koer kaardistab oma peas enda anatoomiat ja paneb selle vastama inimese anatoomiaga. Võtame kasvõi põhiasendid – istu, seisa ja lama. Kui ma inimesena neid inimese mõistes demonstreeriksin, ei oleks nendes midagi koera asendite sarnastki. Samas.. üritades ise imiteerida koera asendeid (st seista nelja käpa peal, lamada põlvedest kõverdatult, istuda… kükitades?) Lõpptulemus on ikka päääris erinev. Aga ok, vähemalt kehaosad on samad ja enamvähem sarnaselt arenditesse sätitud :D Nüüd… minnes edasi kolmandate esemetega manipuleerimise valdkonda. Inimese tugevaim ja paremini koordineeritum kehaosa on ilmselgelt tema käsi. Koeral on suu/koon ja käpp esimest teist kohta jagavad sõltuvalt ülesandest. Kui tuleb tõsta midagi üles, siis inimene teeb seda pigem käe kui suuga, koeral seda valikut pole – suu on asendamatu abimees. Nüüd kui üritada rakendada imiteerimist kahe ülesande täitmiseks – 1. tõsta mingi asi ühest kohast teise ja 2. lükata mingi asi pikali. Inimesena ma teen mõlemat käena. Esimese ülesande puhul ma eeldan, et koer kasutab suud, teise puhul et ta kasutab pigem käppa, kuna käpaga saaks ta sama ülesandega hakkama piisavalt hästi. Bosse puhul jäi mulle mulje, et tema keskendus lõpptulemusele mitte sellele, kuidas täpselt see tuleks saavutada. Ehk siis osasid asju eelistaks ta teha suu/koonuga ka siis, kui käpaga oleks see ka täiesti tehtav. Kolmas ülesanne – vajutada alla prügikasti pedaal ehk siis tarvis oli rohkem massi ja füüsililt jõudu võrreldes kergesti ümber lükatava esemega. Siin vahetas Bosse oma “weapon of choice” – koonu asemel kindel käpp. Ehk siis Bosse puhul on praktiline mõtlemine, jõu ja pingutuse ja ressursside optimeerimine vägagi omane. Mis on iseenesest lahe :D

Nüüd siis aga meie kahe esimese sessiooni tulemused.

Hoiatus nr 1: Ma olen natuke üle võlli emotsionaalne, kui Bosse millegi ägedaga hakkama saab :D

Hoiatus nr 2! Nii palju žestikuleerida pole tegelt õige :D See käežest, mis ma enne Bosse etteastet teen, on täiesti üleliigne! See ei ole hea! Nii ei tohi! See on liigne koera abistamine! Ärge tehke ise sama, kui suudate. Minul on see lihtsalt.. tõsine füüsiline puue :D

29ndal oktoobril proovisime nii asendeid kui ka interaktsioone. See koht, kus ma kraabin sinist patja on vahva, kuna Bosse sai aru – st ta žestikuleeris oma käpaga, aga temas oli ikka nii palju seda ebakindlust. Ta pole kindel, kas see on õige.

30ndal oktoobril oli ka paar põnevat mõttevälgatust Bosse peas. Esimene lahe koht on see, kus ma lähen punase padja peale lamama. Bosse läheb sinna aga pole nagu päris kindel, mida teha. Kui ma näitan talle eemalt lamamist, saab ta kohe aru, milles ülesande teine pool seisnes. Teine kift koht on mänguasja rohelise toru peale panemine. Ta sai väga hästi aru, et interaktsioon on seotud mänguasja JA toruga. See, kuidas ta vaheldumisi võttis hambusse mänguasja ja katsus ninaga toru, on super! Ja lõpuks hammustas ta sellest läbi (kuigi mänguasi libises maha, aga tühja sellest

Lisa kommentaar