Kääbusšnautserist

Kääbusšnautser on on hoolimata oma nimest kõike muud kui kääbusmõõtu koer. Olles kuni 35-cm turjakõrgusega ja kaaludes kuni 8-9 kilo annab kääbusšnautseri suurusele veel kuhjaga juurde tema suur karakter ja ainulaadne temperament.  See kõik kokku moodustab võrratu kaaslase mitmekümneks aastaks – kääbusšnautser on terve ja tugev koer, kelle puhul on 15 aastani küündiv keskmine eluiga käkitegu. Et kääbusšnautser oleks terve ja tugev on oluline jälgida ta menüüd, et see poleks liiga rasvane ja valgurikas, kuna selle peale võib kääbusšnautseri seedimine hakata protestima.

Nimi šnautser tuleb saksakeelsest sõnast schnauze, mis tähendab vuntsi ja vunts on iga šnautseri au ja uhkus andes talle koos sama uhkete kulmudega oma iseloomuliku välimuse. Lisaks habemele ja kulmudele kuulub šnautseri välimuse juurde ka topeltkasukas, mille alumine kiht on mõnus pehme aga seda kattev pealiskasukas on traatjas ning karm ja meenutab lausa siilikest. Šnautseri käpad ja kõhualune on aga uhked, kohevad ja pehmed… ja kergesti pusasse minevad. Kogu see ilu vajab regulaarset ja mitmekülgset hoolt ja armastust. Et šnautseri pikk ja kohev habe jõuab kõikjale (mullahunnikusse, piimanõusse, hakklihakaussi jne) ja kõik seda habet ümbritsev leiab samuti kerge vaevaga tee habemesse, tuleb šnautseri habet regulaarselt pesta ja kammida – pusad välja ja hapuks läinud piimalõhn samuti minema. Pusade vastu tuleb võidelda iganädalaselt ka käppadel ja kõhu all – suvisel hooajal on need koduks erinevatele takjatele ja teistele kõrrelistele. Et šnautser ei aja karva, tuleb vanast karvast teisiti vabaneda – spetsiaalsete nugade ja harjadega eemaldatakse regulaarselt lahtine alus- ja pealiskarv. Kuigi protsess on võrreldav inimestel kulmude kitkumisega, pole põhjust muretsemiseks – õigesti tehes šnautser pigem naudib neid protseduure ja võtab neid mõnusa sügamise ja massaažina. Kulm läheb kipra vaid kõrvakarvade kitkumisel.

Kääbusšnautseril on ka kaks suuremat sugulast – standardmõõtu šnautser ja suuršnautser. Neist esimene oligi mõlemale tõule esiisaks. Kääbusšnautseri puhul on tegemist kompotiga standardšnautserist, puudlist ja ahvpintšerist, mis loodi 19nda sajandi lõpupoole. Šnautser oli algupäraselt aretatud talukoeraks, kes püüaks hiiri ja rotte, karjataks loomi ja aitaks ka territooriumi valvata. Need kõik omadused on kaasaegsel kääbiku säilinud seega pole mingi ime, kui kääbikuga põllul jalutades algab lõhna kinni püüdes jaht leidmaks hiireurg või veelgi parem: ehtne hiir. Tähelepaneliku ja valvsana annab kääbik vaikse mühatuse või alarmeeriva haugatusega teada lähenevast ohust (milleks enamasti on siiski liiglärmakas naaber).

Kääbusšnautserit peetakse küll terjerilaadseks, kuid ometi pole ta temperament üksühele terjeri oma. Kääbusšnautser on julge, uudishimulik ja energiline – nagu ka terjer, kuid temas pole seda jahikoertele omast hulljulgust, mis võib teinekord koera eluohtlikusse situatsiooni paisata. Kääbusšnautserile meeldib analüüsida tegevust, sellega kaasnevaid riske ja kasutegureid. Seda nii kohtudes võõra vastasega kui ka tehes trenni koos omanikuga. Kui miski paistab kääbusšnautserile liiga tülikas/ohtlik/keeruline, siis võib kääbusšnautser otsustada, et otsib endale meelepärasema tegevuse sõltumata sellest, mida ümbritsevad inimesed ja loomad arvavad.  Üldiselt on kääbusšnautser väga nutikas ja kergesti treenitav. Et temas olev jahikoerageen innustab kääbusšnautserit ajama pisinäriliste jälgi ja muid lõhnasid, võib kääbusšnautseri motiveerimine osutuda teinekord suureks pähkliks omanikule. Kui kääbik on aga otsustanud teha koos omanikuga tööd, teeb ta seda hingestatult ja püüdlikult. Omaniku ülesanne on muuta trenn lõbusaks ja põnevaks – rutiinsed kordused pole kääbusšnautseri jaoks. Kui trenn on igav, leiab kääbusšnautser endale ise midagi põnevamat tegemiseks. Kääbikut rõõmustavad piiksuvad ja karvased mänguasjad, head maiused aga tõeliselt siirast rõõmu väljendab kääbusšnautser siis kui tema omanik on rõõmus ja uhke oma koera üle. Mida emotsionaalsem on omaniku reaktsioon, seda toredam on see ka kääbiku jaoks. Emotsioonid treeningplatsil koos kääbikuga peaks olema eranditult positiivsed, kuna õrnahingeline kääbik ei salli riidlemist ja karistamist. Ka omaniku frustratsioon püütakse õhust kinni ja see kajastub koheselt kääbiku entusiasmis. Seega treening kääbikuga peaks olema positiivne, hoogne, lõbus, mänguline ilma veri-ninast-välja suhtumisega. Uute trikkide õppimise tempo osas on samuti hea võtta rahulikult ja mitte liialt survestada kääbikut – igalühel võivad olla omad foobiad ja kiiksud, mille lahendamine võtab aega. Liikudes kääbiku tempos õpitakse üksteist usaldama ja peagi on näha, et see tempo milles edasi liigutakse on tegelikult kiire nagu kiirrongil! Leides oma kääbikuga ühise keele võib harrastada üheskoos mitmeid koerasporte, olgu selleks agility, sõnakuulelikkus või koeratants. Kui eesmärgiks on ühiselt lõbusalt veedetud aeg, mitte esikoht, on tegelikult ka esikohad kiired tulema ;)

Lisaks trikkidele ja kuulekusele on oluline õpetada kääbusšnautserile kuidas käituda viisakalt erinevate inimeste ja loomadega. Kääbusšnautserit peetakse mõningal määral kinnise ja kahtlustava loomuga koeraks, seda just võõraste suhtes. Võttes kääbikut kõikjale kaasa, tutvustades talle erinevaid kohti ja inimesi, ei pruugi see aga nii olla. Noores eas hästi sotsialiseeritud kääbusšnautser õpib lugema inimeste kehakeelt ja iseloomu ning oskab hoida distantsi mittekoerainimestest ning pugeda nunnunäoga koerainimeste külje alla, et nad teda hästi sügada ja paitada saaksid, sõltumata sellest kas tegemist on vana sõbra või uue tuttavaga. Sotsialiseerida ei tule mitte ainult inimeste ja kohtadega vaid ka koerte ja teiste loomadega. Kääbusšnautser mõistab hästi omaniku rahulikku juttu, mis manitseb viisakusele kasside, siilide ja teiste loomaliikide juures ning selle asemel, et neid jahtida või ahistada, tegeleb kääbik viisakalt loomavaatlusega või proovib mängida ja sõbruneda.. või ajab omaniku soovil oma asju edasi jättes teise looma rahule. Kääbusšnautser on uhke kehahoiakuga – püstine pea, kummis rind ja loomulikult ulja hoiakuga saba. See kõik võib jätta teistele koertele mulje, et tegemist on väga dominantse isendiga, kellega tuleb kindlasti puid ja maid jagada. Esmakohtumisel aitab pingeid maandada see, kui kääbusšnautser oskab võtta sisse mõne mängupoosi või vähemalt viisakalt kõrvale vaadata ja saba liputada. Peale esmast hämmingut saavad enamasti mõlemad osapooled aru, et tegemist on toredate koertega ja kaklemise asemel tehakse algust mänguga.

Kokkuvõttes on kääbusšnautser tore ja heatahtlik koer, kellel on hea huumorisoon ja palju riukaid varuks. Omades kääbusšnautserit tuleb olla alati temast üks samm ees ja kui kääbik üritab omanikku üle kavaldada, oskab omanik kääbikut topelt üle kavaldada nii, et viimane ei saa isegi aru, mis juhtus. Kääbikuga suheldes tuleb arvestada tema intelligentsust ja nutikust ning mitte alahinnata tema võimeid. Kodurahu nimel on soovitatav õppida naerma iseenda, oma kääbiku ja võimalike toredate pisipahanduste üle. Vähem tõsidust ja rohkem nalja on see, mida kääbusšnautser oma pererahvale õpetab :)