Elu primitiivse* koeraga

Vahepeal on blogis pikk paus olnud. Sinna jäi üks “korstnasse” kirjutatud must aasta ning üks eriti tegus aasta, kus minu ja Bossega liitus üks metsik punapea ning kolisime oma majja (loe: oma isiklikule agilityplatsile :D) elama. Mõte teisest koerast Bosse kõrvale oli juba tükk aega pakitsenud ja ühe põgusa pinnakompamise tulemusena läks lumepall veerema ja meie juurde kolis Rootsist keskmine karmikarvaline portugali podengo, kelle nimeks sai Repsu. Esimese 48 tunni jooksul, mis ta jõudis minu juures korteris olla, jõudsin ma mitu peatäit maha nutta ja ahastada, millega ma olen hakkama saanud. Näiteks siis kui minu 4.5 kuune kirp hüppas 20 korda köögikapile ja ma teda sealt 20 korda alla tõstsin, viimastel kordadel kurjustades (mis oli küll nagu hane selga vesi). Või siis, kui see sama kirp hüppas mulle seistes käes oleva taldriku peale ja ma oma kiirest lõuna- või õhtusöögist jäin ilma. Või kui ma taipasin, et beebivärav oli kõige kasutum investeering selle hullu peatamisel. Samal ajal lummas mind see, kuidas koer, kes polnud varem mingi trenniga kokku puutunud, ammugi mitte klikkeri või sheipimisega, haaras seda kontseptsiooni lennult ja pakkus mulle uskumatuid asju, et klikk ja preemia välja meelitada. Ma pole kindel, kas kuudega harjusin mina selle uue “normaalsusega” ära või muutus Repsu veidi tsiviliseeritumaks, aga kedagi üle piiri tagasi ei saadetud ega ka mina ei lõpetanud hullumajas. Nüüd, kui me oleme 1.2 aastat koos elanud (jah, see on õige sõnavalik seda tüüpi koera puhul), pean tõdema, et Repsust on saanud täitsa tore koer, kes on õpetanud mulle väga palju ning toonud mu ellu palju nalja ja hullumeelsust.

Repsu suurimaks kireks siin maailmas on jahtimine. See trumpab üle absoluutselt kõik. Olgu selleks siis toit, väsimus, hirm kurjustada saamise või kambast mahajäämise ees. Mul on olnud temaga hoovis hetki, kus kutsun koeri sööma. Ma näen eemalt, kuidas Repsu reageerib kutsumisele, hakkab tulema, on dilemma ees kas tulla sööma või minna siiski sinna, kus oli põnev jälg. Jälg võidab, aga vähemalt ma näen tema pilgus seda vabandus: “Ma ausõna kuulsin, ma ausõna tahan tulla aga ma lihtsalt ei suuda. Anna andeks”. See on õues. Kodus ja kontoris on Repsu täiesti teine koer. Diivanikaunistus, kes keerab end nagu krae sulle ümber, valgub sulle varvaste peale ja tahab üle kõige olla sinu lähedal ja sinu vastas. Toas on tema keskendumine fenomenaalne, õpib asju lennult ja jumaldab trenni tegemist ja uute asjade õppimist. Need on need hetked, mida ma fännan tema juures üle kõige. Imetlusväärsed on ka need hetked, kui mu väike punane pärdik on ilmutanud uskumatut enesekontrolli enne ukse avamist ja välja pääsemist.. Ja millise hooga pärast vabastavat käsku uksest välja sööstetakse, et teha seda, mida ta üle kõige maailmas armastab – jaht ja jooksmine

Jooksmine on Repsu meelest üle kõige. Ühest küljest on see superteadmine minu jaoks, kuna Repsut võttes oli mul salamisi plaan võtta vastu väljakutse algupärase jahikoeraga agilityt teha. Reaalsus kujunes muidugi natuke teistsuguseks sellest, mida ma vaimusilmas ette kujutasin. Mul tuleb tunnistada, et kui ma temaga hallis trenne alustasin, oli mul hirm oma elu pärast :D. Ilmselgelt olin mina Repsu jaoks “jänes”, keda taga ajada, nii et pulgad pooleks ja hambad turjas. Suva nendest tõketest ja tunnelitest, teeme parem korralikku varrukatrenni :D Aegamööda õnnestus suunata Repsu fookus minu puremiselt ja kargamiselt rohkem tõketele, aga siis hakkas mind häirima podengodele ja teistele hurdalistele omane põrklev jooksusamm, mida nad kasutavad edasijõudmiseks siis, kui nad ei jookse oma “hurdatempos”. Seega toimus meie tegemistes mingil hetkel restart ja back to basics. Samal ajal pressis peale ka podengo teismeiga.

Repsuga on põhirõhk kogu aeg olnud sellel, et saada ta õigesse töömeeleolusse, pumbata väärtust ühisesse mängimisse, kontakti ja sellesse, et ta valiks vabatahtlikult minu ja trenni ka õues (jahipidamise asemel). Seetõttu on meie otseselt agilityga seotud trennid olnud väga kaootilised ja ilma täpsema süsteemi või plaanita. Meeletu jahikire taustal, võtan ma Repsu muude ahvatluste kõrval vastu kõik, mis tal mulle pakkuda on – olgu selleks siis üks ilus tunnel+hopp ja mänguasjast haaramine või mõned poomi/slaalomikordused või lihtalt mängimine või kõrvalkäimine “ahvatluste metsa” kõrval. Miks mul latt nii madalale on lastud? Selle pärast, et nendel hetkedel ma tean, et ta pole minuga, kuna ma sunnin teda, vaid ta on reaalselt ise valinud minu metsa asemel. Neid hetki ma kogun, nagu mõni kogub marke ja münte. Kõik muu on teisejärguline.

Kuna neid pea-laiali päevi on Repsul omajagu, kus ükski maksatükk ega ööbikukeel ei hoia tema fookust, siis on frustratsioon nendel hetkedel kerge tulema. Teinekord seisan nagu idioot oma keedetud kanasüdamega keset platsi, kuulan kuidas teine ragistab võsas ja mõtlen, et kurat oli mul seda podengot siis vaja koos koduaia agilityvarustuse ja muu juraga. Nende päevade jaoks pean ma päevikut, kuhu märgin üles head trennikorrad rohelisega, halvad punasega. Kui meel on must, on tore vaadata ja näha, kuidas tegelikult on neid rohelisi ikka kasvavas joones rohkem. Lihtsalt nendel ADHD Podengo päevadel jääb mulje et kõik on halvasti. Aga kui siis tuleb üks paduroheline päev vahele, kus kõik stardist finishini on super ja Repsu meeleolu ja tähelepanu on 100% paigas… ah, need on toredad hetked rõõmupisarate ja kõige muuga :D Väike samm agilitymaailmale aga suur samm agilitypodengomaailmale :D

Muidugi see tekitab segaseid tundeid, kui näed, kuidas ümberringi teevad teised A0 debüüte, kuigi alles olid kutsikauudised, aga podengo on podengo on podengo. Podengo ei ole bordercollie. Podengo ei ole sheltie ega puudel. Podengo agilitykoerana on täiesti teisest kategooriast väljakutse, milleks ei ole keegi kunagi vist tegelikult päris valmis. Ja podengo agilitykoerana õpetab täiesti uusi asju ning paneb koerasporti täiesti uue nurga alt vaatama.

Samal ajal on Bosse silm jälle agility trennides särama hakanud ja ka SK harjutusi ja võimlemist tehes. Viimane on vist absoluutne lemmik tal – palju kerge vaevaga saadud maiuseid ju :D Bosse ja Repsu on omavahel kenasti kokku kasvanud, kuigi Repsu intensiivsus teinekord natuke tekitab temas hämmingut. Vahest istume koos Bossega trepil ja vaatame kuidas meie punane hulluke jookseb ümber maja 30ndat ringi, kuna jooksmine on niiiii ägeee juuuu!!! Seda emotsiooni võib kirjeldada vist sõnadega: hämming, šokk ja kaastunne :D Aga õhtul poevad need kaks voodisse kaissu üksteisele ja tunnevad rõõmu, et on kaisu- ja mängupartner 24/7 käepärast. Bosse alguses muidugi nii avatud ei olnud, aga Repsu on teda süstemaatiliselt “töödelnud”, et Bosse harjuks ja lepiks teise koera füüsilise lähedusega. Vahva on vaadata kuidas Repsu katsetab oma “hellusavalduste” piire aegajalt. Ühel õhtul diivanil filmi vaadates tegeles Repsu Bosse kõrval oma käpahügieeniga ning läks sujuvalt üle Bosse kõrvapesuks. Mispeale Bosse vaatas küll sellise näoga, et kuhu me oleme küll oma koduse elukorraldusega jõudnud? Aga ta ohkas, pani pea uuesti padja peale ja lasi end edasi groomida. 1:0 Repsu kasuks :D

* Sõna primitiivne on mõeldud algupärase tõu võtmes. Repsu on ise väga mitmetahuline ja komplitseeritud karakter :D