Postitused kategooriast ‘Võistlused’

Blogi

Võistlushooaeg on täie rauaga käimas ja naistepäev sai taas TAKO hallis veedetud. Klass ikka meie lemmik A0 ja radasid nagu ikka kaks. Kohtunikuks oli meie jaoks esmakordselt Inga Järv, kelle rajad olid mõnusad ja parasjagu keerutamisega. Ometigi Bossele täiesti meelepärased. Mul polnud Bosse kiiruse osas seekord väga kõrgeid ootuseid, kuna eelmisel päeval sai külas käidud ja no… teate küll mis külas tehakse kui koer on seda nägu, et talle pole kodus 2 kuud süüa antud :D Asi kiskus kahtlaseks juba enne võistlust jalutuskäigu ajal, kui Bosse tegi kaks korda täiesti arvestatava nr2 metsa alla. Igastahes oli mul väga hea meel, et sai pikem jalutuskäik tehtud, et NÜÜD on ikka soolestik puhas ja koeral kergem olla.

Ok, kerge võis tal olla aga soolestik esimesel rajal puhas ei olnud. Viimase tunneli alguses tehti peatus. Ja peale meid läks rajale koristusmeeskond. Ma ei mäleta millal mul viimati nii piinlik oli. Mõttes AG reeglid, kus platsi reostamine on DSQ, neelasin mõru pilli alla, et head nahka sellest võistlusest ei tule. Läksime otse peale oma jooksu veel jalutama ja Bosse tootis VEEL ühe nr2 metsa alla. Kääbusšnautseri soolestikul pole ikka piire…

Kogu nali videos

Eelmine päev oli tema jaoks arvatavasti sama ekstreemne kui et täiskasvanud inimene sööks üksi ära terve pizza, terve ahjukana, taldrikutäie ahjukartuleid ja siis veel terve tordi ka magustoiduks. Ööök!!! Ülesöömine EI OLE äge ega mõnus ega heategu kellegi jaoks ja kui suurel elusolendil on ülesöömiseks vajalik kogu väga suur, siis väiksemal sõbral piisab väga vähesest.

Igastahes esimene jooks esimeseks jooksuks. Et meil see võistlemine ei käi mõisa peale, läksime teisele rajale ikka heas tujus ja mitme häda võrra kergemana. Teine jooks oli Bossel üpris sama nagu esimene. Rada oli ka põhimõtteliselt esimese peegelpilt. Ja siit tuli eilse päeva TEINE valus õppetund. Esimesel rajal oli 3 takistus ehk tunnel n.ö. “vali-ise-kummalt-poolt”. Ma olin teisel rajal nii kindel, et see on samasugune ja isegi number oli minu mäletamist mööda tunneli sisekaarel, mitte väliskaarel. Ja kui ma alguses õppisin raja n.ö. õige tunnelisuuga selgeks, siis mingil hetkel mõtlesin, et oh.. olen kaval ja lühendan Bosse trajektoori ja suunan teise auku, st valesse.

Nii me jooksime siis rõõmsalt teise raja ilusti kiiresti ja puhtalt ära ja jäime tulemusi ootama, mis sest et esimene rada oli 100% kindlalt reostus-disklahviga. Kiirus oli meil seedekulgla seisundit arvestades päris ok. Tulemustes polnud midagi üllatavat – üks dsq ja üks rada kenasti 3sek ajavaruga, kokku võttes 15/18 koht aga no mida sa ühe disklahvi korral ikka ootad.

Suur oli minu üllatus kodus, kui esimene rada oli puhas ja TEINE disklahviga. Ja siis hakkas mulle koitma. Eriti selgelt andis Sveta videot vaadates mõista kus ma valesti läksin :D Tema reaktsioon ütles oma ehedusega rohkem kui 1000 sõna :D Tsiteerides klassikuid: “Tule taevas appi!”

Kodus seda kõike taibates olin esmahooga väga kurb, et ise käkerdasin ära ja veel nii haledalt. Oleks-poleks, oleks me 7nda koha saanud. Oleks-poleks. Aga siis tuli meelde, et me ei jookse ju mõisa peale ega kohtade peale ega üldse millegi peale ja TEGELIKULT on meil portfolios taaskord kaks ilusa koostööga jooksu, kuna joostes ei saanud me kumbki ju aru, et midagi oleks valesti läinud, isegi kõige pisemat kahtlust polnud! Seega – kõik on trenni mõttes ja nii minu juhtimisoskuse kui ka Bosse juhiste lugemisoskuse proofimise mõttes väga hästi! Ja meie tiim on ikka super. Lihtsalt rada läks veits teisiti. Lost in translation.

Ehk siis kokkuvõtteks selle võistluse õppetunnid:

1. Võistlusele eelneval päeval ei tohi käia külas kohtades, kus söödetakse koera üle

2. Koerajuht on ALATI koera edu suurim saboteerija

3. Kui tundub, et mõni osa rajast sarnaneb eelmisega, tuleb alati eeldada, et see on LÕKS, mis mängibki koerajuhi valvsusel ja tähelepanelikkusel

4. Vali-kummalt-poolt tunnelid ALATI üle küsida kohtunikult, kui just pole 120% kindlalt kuulnud ja näinud, et tunnel on mõlemast otsast läbitav

5. Bosset tuleb tunnelites in general kiiremaks saada, et ta ei pidurdaks tunnelisse sisenedes.

Selle aasta võistlushooaeg on eriti raevukalt ja ägedalt alustatud. 22. veebruaril sai joostud taaskord Sveta radasid. Rajad olid nagu ikka Svetalikult mõnusad ja otse rusikasse Bosse maitse jaoks.  Ma olin Bosse sooritusega mõlemal rajal ülimega rahul. Teisel rajal sain valusta õppetunni – mute-režiim ja tunnelid ei käik kokku, tuleb ikka anda märku kuhu suunas see lollakas perenaine seekord jooksu on pannud. Bosse vaeseke oli korraks ikka nii lost ja hakkas juba peitusemängu mängima :D Ehk siis tubli 2-3 sekundit läks musta auku.. Aga.. meil olid mõlematel radadel kiirused üle 3.7m/s – esimesel 3.74 ja teisel koos plähmerdamistega 3.45. See esimese raja 3.74 on meie absoluutne rekord! ABSOLUUTNE. Ja sealt edasi ei huvitanud mind üldse mis kohale me maandusime, kuna meie jaoks oli see võistlus ülim võit. Selle aasta eesmärgiks saab 4m/s piiri ületamine! Ja ma usun, et me saame sellega hakkama. Nii-nii natukene on veel puudu.. nii-nii natukene!

Ahhh.. mul on nii hea meel :D

Bosse esimene rada:

Bosse teine rada

Eile oli A-koera karikasarja kolmas etapp, mille tulemusena kuulutati läbivalt tugevate tulemustega Bosse 2013 Kolmandaks Agilitymudilaseks. Juhheiii! Wipiii!! Jehhuuu! :D Minu silmis on Bosse oma teekonna ja arengu tõttu muidugi üldse esikohta väärt. Tuletan meelde neid tsirkusetrikke, mis me tegime täpselt aasta tagasi, kui karikasari oli meil elu esimesteks võistlusteks. Bosse vudis tip-tip traavis nagu pühapäevane soome pensionär Rocca Al Mare keskuses. Sellel aastal on mel siiski vaid galopp sees :) Kui esimestel etappidel oli meil üks rada ikka tõrke või muu sellisega, siis eile jooksime kaks puhast ja ilusat rada. Ma tunnen jätkuvalt tohutut rõõmu sellest, et ma suudan õppides näha ette kõiki Bosse kitsaskohti ja mõelda välja neile kõigile lahendused ja viia oma plaanid Bossega joostes ellu just nii nagu õpitult. Iga trenniga läheb meie jooksude sujuvus aina paremaks ja neid kõiki uusi võtteid võistlustel rakendades on tulemused puhas rõõm :)

DSCN1385-vi

 

Nüüd siis aga radadest. Esimene oli hästi lihtne paari potentsiaalse lõksuga, millest Bosse tuli ilusti ja puhtalt välja. Kiirus oli meil kena 3.05m/s ja oleks võinud isegi nõksa kiirem olla (1-2sek äkki), kui Bosse poleks jäänud vahetult enne finishihüpet midagi jälgima ja mõtlema. Õnneks mõtles ta siiski välja, et tuleks hüpata üle viimase tõkke ikka ka :)

Teise raja alguses hoiatas Sirje juba ette et see on korralik A1 rada, pange ennast proovile. Seda see oli ja vimkasid jagus. Sain mitmes kohas kasutada viimastes trennides õpitud pöördeid ja tagurdamist ja sellega hoidsin ära kõik Bosse potentsiaalsed pidurdamiskohad. Kuigi kiirus oli veits aeglasevõitu (2.7m/s), olin ma ülirahul sellega, et Bosse oli kogu aeg galopis, ei pidurdanud kordagi ega kõhelnud minus ja võttis erinevalt superkiirete koerte suurtest kaartest kõik pöörded ja keerded hästi ilusti tihedalt, mis aitab tal niiii palju tema jaoks eluolulisi sekundeid võita.

Bosse oli minult ära teeninud kuhjaga musisid ja kallisid kuna ma olid tõesti siiralt õnnelik tema üle! Kaks rajavigadeta rada :D Ei mäleta, millal me viimati seda mõnel võistlusel üldse tegime. Ikka on mõni viiekas sisse tulnud :)

Karikasarja kokkuvõttes saime poodiumile koos toypuudel Gogo ja borderkollilaadse Robiga. Pole paha :)

Selleks aastaks on meie võistlused vist ühel pool ja tuleb võtta käsile uueks hooajaks veeelgi paremasse vormi saamine – kiiremale, kõrgemale, kaugemale :) Et säästa Bosset külma ilmaga järjekorra ootamisest naaseme võistlusplatsile arvatavasti alles kevadel. Mis ei tähenda muidugi treeningplatsilt ja metsarajalt kõrvale hoidmist ;)

Ei hoia ükski jõud meid koduklubi võistlustelt eemal. Nii ka seekord oli laupäeval varajane äratus ja sõit A-koera halli. Esimesel etapil tegi Bosse ülihea tulemuse maandudes 2. kohale. Seekord oli numbrites tulemus umbes sama – kiirused ja veapunktid aga koht kukkus välja 4. – maxikoerad ruulisid seekord puhaste ja kiirete radadega. Esikoha SLK jooksusid oli lausa lust vaadata :)

Rajad olid Sirjelikult põnevad ja mõnusalt joostavad ohtrate keera-pööra konksudega. Ma jäin Bossega väga rahule, kuna tal ei tulnud ühtegi tõkke-tõrget, kuigi potentsiaalseid kohti oli selleks oi kui palju.

Esimene rada oli ilus ja sujuv, siin seal ma vist ikka koperdasin Bossele ette ja ajasin teda segadusse, kuna silmanurgast nägin, et ta vahetas paaril korral galopi traavi vastu. See on tal probleemiks ka pikkade kaar-tunnelite puhul. Kui mõni mini paneb tunnelisse sellise hooga, et tunnel lendab paigast, siis Bosse võtab hoo enne tunnelit maha ja tippib seal rahulikus tempos. Võibolla ei meeldi talle kile libedus vms. Võta kinni. Esimese raja kiirus oli meil 2.90 ja see oli siis kombineeritud sirgete sööstudest ja keerutamiskohtades tippimisest.

Teine rada oli õppides ilgelt mõnus ja lihtne, paar kohta olid sellised, kus ma teadsin, et saan lubada endale võtteid, mida kiirete koerte omanikud isegi ei kaaluks ja need olid kõik õiged mõtted nagu hiljem selgus. Teine rada nii nagu ka esimene läks 100% nii nagu ma olin õppides planeerinud. Ei mingeid rumalaid üllatusi ega eksprompt-plaanimuudatusi, juhhei! Ometigi saime teisel rajal viieka, mis oli nii täiesti absurdne, ei ei mahu mulle siiamaani pähe!! Rada algas platsi keskelt. Hüpe ja lihtne tunnelisse saatmine. Ma jooksin enda arust täiesti normaalse suunaga aga Bosse läks TUNNELI TAHA. Ta pole oma 1.5a agilitykarjääri jooksul kunagi midagi sellist teinud. Nagu mismõttes?!? Ma kandsin mõtetes selle intsidendi kategooriasse “rajaanomaalia”. Ehk oli seal mingi hea lõhn, mis ahvatles tunneli suust kõrvale. Igastahes, patsutus seljale mulle, et ma löönud verest välja ja ülejäänud 14 takistust läksid lups-lups-lups. Kiirus koos selle 2. tunneli rumalusega tuli 2.92. Väike arvutus ütleb seda, et kui see tunnelitagune ekskursiooni välja jätta, oleks aeg olnud meil 35.36 ja kiirus 3.32m/s, mis on mulle täiesti meelepärane number :)

Bosse oli mõnusas meeleolus, sellele viitas ka video, kust on näha, kuidas tüüp põrkleb ja hullab takistuste vahel. Noh.. eks mulle meeldiks rohkem kui ta sööstaks kaugustesse mitte kõrgustesse aga oeh, peaasi et laps ei nuta :D

Naljakast jooksmistehnikast rääkides, Bosse on loonud oma põrkleva boogiega koletise ja selleks koletiseks olen mina. Ma vaatasin iseennast videos ja no.. ma olen sama lollaka jooksutehnikaga. Ehk siis mina harrastan mingit kekslevat põlvetõstejooksu, Bosse põrkleb nelja käpa peal.. paras paar ma ütlen :D Kui ma ise platsin jooksen, siis on tunne nagu täiesti ok ja normaalne ja ooperihäälel käskude jagamine on ka täiesti normaalne aga kõrvalt vaadata on ikka paras huumor :D

Ainsad normaalsed kohad on sirged. Kus me mõlemad jookseme KAUGUSESSE mitte KÕRGUSESSE! :D

Oh well, meil on tegelt mõlemal siiralt lõbus :D

Raske südamega võtsin ma võistlemiste osas vastu otsuse järgmisel nädalavahetusel mitte minna TAKO halli võistlema, kuna ma üritan vältida olukordi, kus Boss kannatab võistlusstressi all kahel järjestikusel nädalalõpul. Ise oleks niii väga tahtnud tegelt minna, aga ma arvan, et puhkuse osas on see ainuõige valik siiski. Pealegi, detsembris on karikasarja 3. etapp tulekul ja sellest ei hoia meid ussi- ega püssirohi eemal :)

Ei möödu üle kahe nädala kui me ei satu Bossega mõnele võistlusele. Seekord sai udusel laupäeva varahommikul võetud ette teekond TAKO halli, kus ootas meid ees taaskord 2 A0 rada ja kohtunikuna Sveta. Jälgisin Bosse meeleolu halli ees ja hallis oodates ja kui mõni kord on Bosse enne võistlust täiesti lukus, siis seekord oli ta mõnusalt mänguline, mõõdukalt pahur võõrastega aga igati valmis naljakaid trikke soojenduseks tegema ja mängurebast rappima.

Rajad olid mõlemad mõnusad jooksurajad, kus tegelikult ei olnud mingeid konksukaid eriti sees. Ometigi saime mõlemal rajal 5 tõrkepunkti. Mõlemal rajal veel samas kohas.

Probleemiks oli kombinatsioon, mida ma olen ise kogu aeg kartnud – Kaks kõrvuti olevat tõket, millest esimesest tuleb üle hüpata, ümber pöörata ja teisest tagantpoolt üle tulla.

Esimesel rajal polnud mul kuidagi võimalik seal frontcrossi ega mitte mingisugust crossi teha, et Bossega koos joosta, kuna peale teist hüpet pidi minema tunnelisse ja Bosse pidi jääma mulle paremale käele, frontiga oleks mul käsi vahetunud ja oleks jama majas olnud. Mul on absoluutne must auk, et mida ma seal nende kahe tõkke juures tegin ja kuidas ma Bosse seal üle sain aga peale teist tõket oli ta mul vasaku käe küljes ja pani tunnelist mööda. Algasid läbirääkimised, küll õnneks suht kiired ja valutud ja Bosse meeleolu oli ikka ilus aga 5 punkti oli käes.

Teisel rajal eeldasin ma, et Bosse tuleb mulle järgi kui ma ka pikalt ette jooksen. Tuligi hullu hooga kapates :) Taaskord sama eelmise raja 5-punkti tunnel, nüüd küll teisest otsast lähenedes, mina pikalt ees juba kõrvuti olevaid tõkkeid ületamas, tegin kenasti fronti ära aga keda ei tulnud esimesest tõkkest üle, oli Bosse. Taaskord, läbirääkimised ja 5p. Oleks-poleks ma jooksnud temast ette, oleks ta ehk koos minuga tulnud tõkkest üle aga mine sa tea.

Igastahes, meil on probleem. Õigemini minul. See kombo tekitab ebakindlust. Ehk siis – asi, mida tuleb harjutada.

Kõik mis eelnes ja järgnes sellele käkerdamisele oli samas ilus ja mulle meeldis, et ma ise ei läinud väga verest välja ja Bosse ei võtnud ka väga südamesse minu käkerdamist vaid taastus väga ruttu :)

Kokkuvõttes oli esimesel rajal meie kiirus 3.23m/s ja teisel 3.31m/s aga kui arvestada, et c.a. 4-5seki kulutasime per rada läbirääkimistele, siis ideaalis oleks meil esimesel rajal kiirus olnud 3.67m/s ja teisel 3.80m/s, mis klassifitseerub eluhullu töövõiduna minu ja mu suure habemega rajakaaslase jaoks.

Mis veel põnevat? Stardirutiin on meil jätkuvalt JUBE! Võistlustel kasutusel olnud uus ajavõtusüsteem, mis muutis esmatakistuse eriti massiivsete tiibadega stardikoridoriks ei aidanud sellele just kuigi palju kaasa. Ehk siis teine asi millega katsetada ja mida lihvida.

See-eest on meil finishirutiin mõnus ja Bossele igati meelepärane. Asi seegi :)

Järgmise võistluseni!

Täna hommikul sai veedetud aega taaskord A-koera platsil teiste koertega võidu Sirje tehtud radasid joosta. Bosse oli seekord eriti tubli ja maandus 13 koera seast 2. kohale. Nii tublid pole me vist kunagi olnud! Otseloomulikult oli asju, mis mulle väga ei meeldinud aga nendest juba pikemalt.

Esimese raja hoog ja meeleolu olid ulmeliselt head. Bosse oli alguses veidi hajevil. Meie stardirutiini on imbumas sõna “Tähelepanu!”, mille peale Bosse keskendub siis mulle, aga kuidagi meil see ühisstardi ajastamine on ikka ligadilogadi vahest. Küll teeb Bosse valestarti, küll mina varastan. Seekord oli Bosse see, kes varastas ja ma pidin korralikult kiirendama, et temast ette jõuda. Kõik läks meil kenasti vut-vut-vut kuni esimese tunnelini. Selle tunneli mõtlesin ma järge oodates ringi ja Vunts-va-sitikas võttis mingi kõhklusvaibi minu küljest kinni ja oli niiii lähedal, et joosta valest otsast sisse. Ma anusin ja palusin teda seal platsil, et ta mõtleks siiski ringi ja läheks siiski õigest otsast. Läkski. Jumalale tänu. See oli üks õel koht, kus enamik koeri võttis vale tunneliotsa ette. Aga kokku veetsime me oma pantvangiläbirääkimistel 5 sekundit. Hirmus! Sellest hoolimata oli ülejäänud rada kiire, kõik tap-tap-tapid olid oma kohal olemas ja no… suured tänud sulle Silvia Trkmann, et sa oled nii head õpetusvideod cik-capi kohta välja andnud ja suured tänud sulle Sirje, et sa meile neid cik-cap radasid trennis nii palju teed. Tip ja tap annavad Bossele neid oi-kui-hinnalisi lisasekundeid juurde.. või noh siis õigemini võtavad lõppajast neid maha :P Kokkuvõttes oli meil kiirus 3.08m/s KOOS läbirääkimistega. Ilma oleks olnud 3.57 m/s, mis on minu silmis suur töövõit! Aasta tagasi oli selleks kiiruseks 1.28m/s :D

Teisel rajal oli Bosse veidi häiritud meie lähedal järge oodanud Jackist, kes pole just Bosse esimene valik, kelle läheduses viibida. Olude sunnil oli meil püsivusega start. St ma olin sunnitud keksima ja Bosse tähelepanu nimel veidi võimlema, et tal võistlemine ka meelde tuleks. Näha oli et alguses olid Bossel mõtted siiski veidi mujal aga ta kogus ennas ja üldiselt oli täitsa tore hoog tal sees. Ja siis tuli see sama pikk oranž tunnel, kus eelmisel rajal olid läbirääkimised. Seekord otsustas Bosse veeta seal tunnelis 8 sekundit! KAHEKSA SEKUNDIT! Ma hüüdsin juba “Kuku!” ja “Hallooo Bosse!” kui ta tuli lõpuks linta lonta välja. Vähemalt ei teinud ta seal tunnelis keelatud ihulisi protseduure. Edasi oli Bosse mõnusalt kiire ja püüdlik ja läbirääkimisi rohkem polnud. Aga need kaheksa sekundit panid meie kiirusele põntsu, milleks kujunes 2.63m/s koos “bermuuda kaarega”. Et mind huvitab aga reaalne kiirus, siis tegin jälle väiksed arvutused ja normaaltempos tunnelit läbides oleks kiirus olnud 3.25m/s, mis on ka täiesti aktsepteeritav.

Kokkuvõttes kõik see, mis nende glitchide vahepeal toimus oli ägeee. Ja mõlemat tunnelikeissi pean ma tõesti glitchiks, mitte läbivaks probleemkäitumiseks. Esimese puhul süüdistan 100% iseennast, ei tohi õppida rada nii, et raja kõrval tekib mõte teisiti joosta. Tuleb kohe õigesti õppida. Ja võtta neid ahvatlevate otstega tunneleid kohtadena, kus tuleb ekstrahoolikalt koera toetada.

Ja no 8 sekundi must auk… Eks tuleb teha trennis rohkem tunneleid et tunnel võrduks ALATI “asap tuleb teise otsa jõuda”. Enamasti on Bosse tunnelid mitte ülikiired aga OK-d. Nüüd tuleks pushida selle nimel et saada nad “kiireks” :)

Kui ma mõtlesin laupäeval Bossest kui agilitykoerast, siis tema suurimaks eeliseks on see, et ta on hästi tähelepanelik ja püüdlik ja usaldab mind jäägitult, kui ma jätan endast talle mulje, et ma tean, mida me peame tegema ja kuhu minema. Mitmed koerad, keda ma olen võistlemas näinud on rajal olekust nii äksi täis, et neid on raske teinekord kinnipüüda ja õigesse kohta suunata, ehk siis nad teevad oma radasid kui nad ei jälgi piisavalt oma koerajuhti. Bosse jälgib alati ja võimalusel korrigeerib oma rajaplaane vastavalt minu juhistele. Mistõttu on ülitähtis et ma oleks supertäpne nii oma liikumistrajektooril kui ka juhiste jagamisel. Kaks hullu pedanti sellist. Kui kõik klapib, on meil 0-rajad kerged tulema.

Teine Bosse eelis on see, et ta pole väga kiire vaid mõõdukalt kiire. See annab mulle võimaluse temast ALATI ette kiirendada ja ma jõuan alati kõiki manöövreid ja kiire koera puhul riskantseid võtteid rakendada. See on meid lõksuradadel väga paljudel kordadel päästnud.

Siit edasi jätkub Bosse kiiruse kasvatamine, mina luban ka pühalikult iseenda agiilsust arendada et ka kiiruste kasvades jõuaksin sammu pidada. Samuti selle stardirutiini silumine, et me ei koperdaks seal a-sünkroonselt + mulle tundub, et meie finishirutiin on hakanud vaikselt looma. Veel suvel oli see, et ma ei osanud kuidagi Bosset kiita peale head rada. Kui ma peale hooga jooksmist äkitselt seisma jäin, oli videost näha et see ehmatas teda väga. Nüüd on minu eesmärk jõuda enne Bosset üle finishijoone viimase tõkke taha ja oodata teda seal kükakil, käed laiali nagu ma õues teda juurde kutsudes ka ootan. Väike sasimine ja mürgeldamine ja juba ongi finishirutiin hoopis ägedam kui see ehmatusega rajalõpp

Ja siis muidugi minu enda rajapuhtus. Ei mingeid imelikke trajektoore, trajektoorid olgu sirged nagu joonlauaga tõmmatud, takistusest takistuseni. Ravida vasaku käe invaliidsust ja pöörata rohkem tähelepanu tip-tipile.

 

Peale pärispikka võistluspausi jõudsime Bossega taas agilityradasid vallutama. Seekord eriti ambitsioonikalt 24. augustil toimunud rahvusvahelistele võistlustele, kus kohtunikuks oli Antonin Grygar Tšehhist. Nagu ikka, olime Bossega A0 klassis mõlemal hüpperajal kenasti kirjas aga selle erinevusega, et seekord olime seal täitsa üksi. Üksi ses mõttes et ühtegi sõpra-semu-konkurenti seekord samas klassis polnud – Minni proovis käppa juba A1. Küll oli peale meie võistlemas veel 17 mini-koera!!!! Ehk siis võistlustele laekusime meeleolus, et veedame Bossega koos hommikupoolikujagu ühist quality-time’i, ainult meie kaks. Bosse oli heas tujus, mängis, rullis enda hommikukasteses murus ja kõik oli superäge. Ma pean tunnistama, et mulle tegelikult lausa meeldis see üksi omaette olemine, lihtsam keskenduda enda ja Bosse meeleolule jne. Teistega suhtlemiseks on see hetk kui rajad juba joostud.

Aga radadest. Mulle meeldisid mõlemad rajad väga. Oli jooksu, oli pöördeid, oli vimkasid. Esimene rada algas suure hooga aga kuna ma polnud ise niii suureks hooks valmis, siis ma tõmbasin oma mikroosa võrra aeglasema tempoga Bosse tempot ka nõksa alla ( ta ikka on selline totu kes arvab, et peab end minu järgi kohandama, kuigi hoopis mina peaks siis jalad kõhu alt välja võtma). Nii tuli meie kiiruseks 2.79m/s, mis oleks võinud tegelikult ju olla natuke ikka kiirem. Aga rada tuli meil puhas ja vigadeta, mahtusime ideaalaega ja isegi 4 sekundit jäi üle, mis on väga tore :) Ollest esimese raja edukusest nii innustunud, tekkis mul patune mõte, proovida joosta teist rada “gremliniga”. Gremliniks muutub Bosse siis, kui ta vett saab – ujudes, vannis käies, vihma kätte jäädes… “kogemata” pudelist valatava vee alla sattudes. See idee käis meil läbi ka reedesest agilitytrennist ja ka eelmise teisipäeva trennist. Eeldades et see ei ole keelatud dopinguvõte, kui ma palaval päeval enne jooksu koera märjaks kastan, tegingi selle triki ära :D Bosse gremlineerus nagu oligi oodata.

Aga teine rada oli hullem. Põhimõtteliselt esimesed 3 takistust olid juba selline lõksude lõks enamike koerte jaoks ja sealt tuli jutti disklahve. Mina panustasin sellele, et ma suudan olla Bossest kiirem ja määrasin endale nii hullu jooksutrajektoori, mida vist keegi teine peale minu ei võtnud ette. Aga minu plaan pidas vett ja ma olin Bossest kiirem ja üllatust-üllatus – kõik “tap-tap”-id andsid meile neid väärtuslikke lisasekundeid juurde, just nagu ma soovisingi. Finishisse jõudsime Bossega ulmekiiresti ja pärast protokollist vaadates selgus et meie kiirus oli olnud 3.40. Mitte meie absoluutne rekord so far (selleks on 3.51) aga igati konkurentsivõimeline siiski :) Kokkuvõttes oli ka teine rada puhas ja sujuv ja kaunis ja me maandusime 17 rahvusvahelise koera seas 4ndale kohale!! Nagu – VAU! :D Meil oli Bossega peale jooksusid selline pidu ja trall et anna olla.

Videotega on seekord veidi kurvasti. Esimese video ma jätsin meie telklaagris filmima ja see ma usun, et laekub millalgi. Isegi oleks tore vaadata, miks ja kust need pidurid tulid sisse. Teise videoga jätsin ka kaamera tööle aga kuna Minni ja Marit olid selleks ajaks juba ka võistlema jõudnud ja maandunud meie telklaagri kõrvale, maandus otse meie jooksu ajaks otse kaamera ette üks teine JRT omanik, kes vestles kõik need kaunid 20+ sekundit, mis me jooksime. Mööö! Mulle ikka meeldib vist Bossega kahekesi võistlusmeeleolus olla. Sotsialiseerida saab pärast jooksusid küll ja küll!

Üks kaunis märja-kasuka-pilt Livia Kaselt ka lõpetuseks :)

AG133-vi

 

Ja lõpetuseks päevakangelane lendkoer  oma isiklikul poodiumil, mille leidsime jalutuskäigul

photo2

 

Et meie suvine võistlusplaan liiga üksluine ei oleks (ainult agility ja agility), siis võtsin kavasse panna Bosse enne oma puhkuse lõppu proovile kuulekuskoolituses. Et võistlusplats oli ka suht lähedal, ei olnud siin pikka mõtlemist. Ainus küsimuskoht oli aga klass kuhu minna.

KK1 on meie jaoks veel ikka LIIGA palju, mis sest et kääbik Säde paneb iga oma võistlustulemusega sellest klassist mul midagi hinges kripeldama.

Sellest edasi jäid valikusse mitteametlikud noorkoerte klassid. Esimest taset oleme me praeguseks juba 2x proovinud ja viimati lahkusime samuti valgete lambakoerte korraldatud võistluselt 98p ja II kohaga. Ehk siis peaaegu maksimum.

Sellest edasi tuleb noorkoerte 2. tase, kus on sees nii kõrval jooksmine kui ka kohale minek ja 30 sek püsilamamine. Ok, joosta me oskame, 30sek üksi lamada pole ka nii hull. Ainus mida me pole neverever teinud on kohale minek. Õnneks oli see ilma lamamiseta, mis pani mulle hullu mõtte pähe – aga mis siis kui õpetaks nädalaga selgeks, mul ikka ju borderkolli aruga kääbusšnautser. Minu faa-faa suhtumine polnudki nii hullumeelne nagu ma alguses arvasin. Bossel on targeteerimine selge ja “Mine” käsu peale mindigi rõõmsasti kohale juba esimest korda toas proovides. Proofisin sama ka põllul ja oh üllatust – kõik on nii nagu peab! Ehk siis võistlema läksime julgelt ja enesekindlalt.

Minu enesekindlus varises kokku kui vaatasin platsile jõudes auto termomeetrit – 29 kraadi!! Ja seejärel Bosset jalutades tema täielikku apaatsust. Ja siis hakkasid KK3 koerad veel pauku ka laskma ja Bossel paistis sellest kõigest NIII siiber olevat. Saaks ainult koju.

Õnneks läks kogu üritus hästi palju ajagraafikust üle ja meil oli aega lihtsalt lõdvestuda, võtta asja rahulikult, hinnata situatsiooni peale õuduste lõppemist adekvaatselt, katsetada mänguasju ja motivatsioonivahendeid. Bosse tuju tõusis kui ma käekotist wc-paberit hakkasin viimases hädas välja katkuma (Bossele vahest meeldivad salvakad). Wc paber päästis meie päeva ja platsi proovides oli Bosse juba täitsa tema ise – särtsu täis, kiire ja püüdlik – nagu üks õige šnautsik peabki olema.

Enne meie etteastet kastsin Bosse veel veidi veega märjaks, et ta veidi jahedamalt end tunneks.

Nüüd siis meie etteastest.

1. Ligipääsetavus – ma pingutasin ise liiga üle habeme kokku korjamise ja reaalselt hammaste paljastamisega ja Bosse haigutas selle peale nagu ta ikka teeb, kui ma liiga palju ta habet näpin – miinus 0.5p

2. Kõrvalkäimine – väga ilus, mina jäin kõrvalpüsimisega väga rahule, seda enam, et plats oli mutimullaauk-augus kinni. Kahjuks oli kontakt pooletoobine, kuigi varasematel päevadel trenni tehes oli Bosse just eriti kontaktne olnud. Aga positiivne oli see et kõik nurgad olid kenad ja jooksmisel ei jäädud töllerdama. Ühes kohas läks rihm siiski pingule, vist just nurgas ja selle pooletoobise kontakti tõttu saime kokku -2p

3. Istuma jäämine – puhas rõõm ja kaunidus

4. Lamama jäämine – ise rikkusin ära sellega et mulle jäi meelde et tuleb kõndida 5 sammu kõrval, peatuda, anda “Lama” käsk ja eemalduda. Peatudes aga istus Bosse ju nunnult maha – my bad – miinus 1p

5. Juurdetulek – superentusiasm! Aga midagi vorstis Bosse kõrvale tulles vist – miinus 0.5p

6. Kohale minek – Hoidsin hinge kinni, et mis juhtub. Kas Bosse jääb püsima, kuni ma 10 sammu eemaldun ja koti maha panen ja tagasi tulen. Jäi. “Mine!” peale läks kappadi-kappadi koti juurde ja ma lubasin endale oma tüüpilist “Juhhei!” kiitust. Olles koti ära inspekteerinud et midagi head seal pole hakkas Bosse mulle kahjuks vastu tulema. Tuli 2 sammu ja jäi õnneks siiski seisma – miinus 1p

7. Püsilamamine – Läks esimese käsu peale nagu nunnu, lamas nii püüdlikult ja viisakalt ja siiiis! Keegi lõi Bosse selja taga autoukse pauguga kinni ja Bosse ehmatas ja tõusis püsti. Õnneks jäi ta sinna, üritasin kaugjuhtimisega tagasi lamama saada aga damage had been done. Miinus 2p

Kokku saime 93p/100p, mis tõi meile 4nda koha. Meist ettepoole jäid šveitsi valgelambakoer, rhodesian ridgeback ja saksa pincher.

100% enda vigade alla kirjutan vuntsivõbeluse pool miinust ja lamama mineku miinuse, kohale minek on so-so.. võibolla kui ma oleks jätnud sinna midagi head, oleks ta jäänud koti juurde püsima.

Ja no see uksepauk oli lihtsalt halb õnn. Oleks minu mõistus korras olnud ja autoukse paugukarma etem olnud, oleks me saanud 96.5p või isegi 97.5p kui mu maiuse kohale jätmise idee oleks toiminud.

Ehk siis – üldse mitte halb :) Platsil lahkudes olid meil mõlemal emotsioonid laes ja Bosse külvas mind oma musidega üle :) Nii peabki tegema!

Nädalavahetusel käisime Bossega taas võistlemas, seekord proovisime Tako hallis Sveta radasid. 9 minikoera seas saavutasime kokku 4. koha, mis pole üldse mitte paha, seda tänu kahele ilma disklahvita joostud rajale. Esimeselt rajalt saime me kahjuks nii tõrke eest 5-ka kui ka ajavea 2.75 seki, aga see oli selline… kahe otsaga asi.. Tegelikult oleks asjaolud teised olnud, poleks meil kumbagi viga tulnud, ja oleksime kenasti ideaalaega ära mahtunud. Nii Bosse kui ka mitme teise koera tõrgete põhjuseks seal oli otse raja kõrval lahti olnud halliuks, mis oli küll piiratud aiaga aga seal ukseavas otse raja kõrval seisid, filmisid ja pildistasid inimesed, puurides olid koerad ja pärast õhtul videost vaadates oli selge, et Bosse jäi neid inimesi passima. Ma tahan selle video stopperiga lausa üle vaadata, et mitu sekundit me seal siis inimvaatlusega tegelesime aga sisetunne ütleb, et aeglustamine + vaatlemine + lühisest väljatulek võis võtta aega 3+ sekundit. Just need, mida meil vaja oli. Ehk siis jah, selle tõkke ees oli tõrge viimane asi, mida ma oodata oskasin. Ükskõik kust mujalt aga mitte sealt :) Tegelikult ma ise valmistusin tõrketõkkele järgnevate tõkete tõrgete kiireks lahendamiseks ja liikuma utsitamiseks.

Esimese raja aeg oli meil 36.75, ideaal oleks olnud 34sek. Kiirus langes meil selle publikujama tõttu 2.78m/s peale. Ehk siis kui ma nüüd oma wishful thinkingut aretan, siis eeldades et ilma publikuta poleks meil tõrget olnud ja aeg oleks tulnud midagi 33kanti, oleks võinud meie kiirus olla sellel rajal 3.1m/s.

Teine rada oli tunduvalt raskem aga, et see oli põhimõtteliselt 1. rada aga tagurpidi joostult, siis oli saatuslikult ukseavas suund seljaga publiku poole ja mingit jama ei olnud. Miski mikrohämming oli Bossel 3. tunneli juures aga see oli nii-ehk-naa raske koht ja ma olin valmis seal hoolega võimlema. Rajaaeg tuli 35.14, ideaal oli 36sek. Kiirus oli meil 3.04m/s. Oleks-poleks aeg ilma tunnelisegaduseta oleks olnud ehk 34.1sek ja kiirus siis 3.17m/sek..

Võttes arvesse, et võistlus toimus sisetingimustes, kus Bosse ongi veidi rahulikum, on näha edasiminekut. Pluss meil olid rajad galopp a’la Bosse :D
Veel jäin ma hästi rahule sellega, et kõik võtted, mis ma plaanisin rada õppides sai kenasti käiku lastud just nii nagu ma olin neid planeerinud ja minu ja Bosse teineteise mõistmine ja juhiste lugemine toimis väga hästi :) Seda eriti teisel rajal. Aga jah, see oleks-poleks jääb kripeldama, tee mis tahad.

Nüüd tuleb meil võistlustest mõnd aega paus, peame hoopis jaanipäeva ja siis vaatab edasi taas Veskimetsa rohuväljadel :)

3.52m/s!

2013-06-01 Võistlused 41

Minu ready-steady mängutöö on tulemusi andnud ja 25-26 mai Veskimetsa agilityvõistlustel ületasime esimest korda ajaloos 3.5ms kiiruse ja saime ideaalaja ületamise karistuspunktide asemel hoopis sellest kiirem olemise eest boonuspunkte! Juhhei!

Ehk siis välitingimused sobivad meile väga hästi. Kuigi 2 päevane võistlus tekitab minus kõhkluseid, et kas seda liiga palju pole. Kui Bosse oli kõigest hoolimata trikis-traksis siis ma ise olin küll teisel päeval veits lääbakil. Võimalik et see tuli sellest, et ma olin mõlemal päeval ka pikalt toimkonnas.

Igastahes jooksud. Esimene päev oli lihtne ja mõnus aga teise raja järsk kurv, kus Bosse hooga mööda põrutas tõi meile disklahvi (tagasi rajale käis üle tõkke). Ma ei lasknud ennast sellest üldse heidutada ja minu meelest Bosse isegi ei saanud aru, et midagi läks valesti ja kiirus oli meil ikka mõnus.

Esimene rada:

Teine rada:

Vahepeal leidis meil aset grill Keila-Joal, kus sai Bossega veel pakkude peal hüppamist treenitud. Üle lõkke jäi seekord hüppamata

Koju jõudsime peale 12 ja hommikune äratus pühapäeval oli nagu ikka nädalavahetuseti kord ja kohus: 7:00

Aitäh Bosse, sa oled nii armas iga laupäev ja pühapäev kell 7:00 ja tööpäevadel kell 12:00 (kui vaid võimalus antakse).

Igastahes saabus teine päev ja esimese raja eest saime disklahvi. Sirje ütles mulle pärast, et ma ei vaata koera ja siis Bosse teebki omaloomingut :) See eest kukkusid mul hästi kõik teised võtted, mida ma plaanisin rajal teha (frontcrossid) aga enne viimast tunnelit jäi Bosse passima midagi raja kõrval ja mina võisin oma blindcrossi iseendale teha.

Kokkuvõttes meeldis mulle see rada hullupööra. See kiirus millega Bosse peale “valetunnelit” minu poole kappab, on ägee!

Teine rada tuli meil probleemideta ainult mina veendusin, et ma olen liiga hästi Bossele “Oota!” käsu selgeks õpetanud. Ma EI SAA seda agilitys kasutada. Neverever. Lugu oli siis järgmine. Raja lõpus oli samasugune vimka tunnel nagu esimesel rajal ja mul oli tõsine plaan võtta Bosse hoog veidi enne tunnelit maha et ma ta iga hinna eest saaks õigest august sisse lükata. Ütlesin mina siis “Oota-oota-oota” ja Bosse ootaski. Seisis keset platsi, et nii, jaa, mis nüüd siis? Anna andeks, kallis Bosse! Ma jätan selle käsu sõidutee äärde ja SK trenni edaspidi. Enne “Oota” lollust oli veel üks tõkkest möödajooks ja sniff-sniff peale mida läksid mul kõik blindcrosside plaanid aia taha ja pidin pingutama et kuidagimoodi siiski Bosset õigetest tõketest üle saada. Rada tuli siiski ilma disklahvita aga kiirus oleks võinud olla ägedam, ehk siis teisest päevast meeldis mulle iga kell meie disklahvirada rohkem.

Kokkuvõttes jäin ma rahule ja jään ootama meie järgmist etteastet võistlustandril

Mõned pildid ka, mille tegi Anna-Liisa Pääsukene