Postitused kategooriast ‘SK’

Blogi

Möödunud kolmapäeva tund pidi jääma mõneks ajaks viimaseks. Õhku visati nii idee visata kõik SK käsud nurka ja puhata… või siis vastupidi teha koduseid ülesandeid. Meie Bossega võtame Polona Let’s Play kursuse tõttu asja vabamalt, aga mitte siiski liiga vabalt :P Ilus ilm utsitab grüünesse ja kui esimene aur on välja lastud ja kõht mõnusalt tühi, on SK-trikid kerged tulema.

Töönädala lõpp sai vastu võetud Astangu põldudel, kus ma võtsin endale eesmärgiks saada ilusaid pilte Bossest kuna valgus ja kõik oli nii super. Pildistamissessioonil tuleb abiks praktiline sõnakuulekus – püsivus koos häirijate (loe: ahvatlevalt maadligi roomava fotograafiga), eemale ilusa valgusega kohta saatmine (ruutu?), juurdekutsumine. Tuttavad käsud aga situatsioon täitsa teine ja Bossele igati meelepärane. Tsivilisatsiooni jõudes treenisime viimaste krõbinate eest BRC keskuse ees fookust, üksiksamme ja kohapealseid pöördeid + trikke ja asendeid. Kõrvalasendite puhul proovisin vaikselt maiusega käe asemel maiuseta kätt kasutada – see toimib. Aga mille toimimisega oli raskuseid, oli see, kui käsi oli üldse ära (selja taga). See on probleem. Bosse targeteerib ninaga kätt, mitte õlaga põlve.

Nädalalõpp jätkus laupäeval TAKO hallis agilityvõistlustel. Bosse meeleolu ja tempo olid laes ja meeleolu oli mõlemal super. Kui jooksud olid joostud, võtsime programmi oma rutiinse hommikupikniku, aga seekord siis tuli see läbi ägedate trikkide välja teenida… keset mitukümmet ülekeenud koera. Üldiselt ma pean Bossel massiüritustel silma peal hoidma, kuna ta leiab endale ikka erinevaid agressiooniobjekte – ulja hoiakuga isastele erinevatele terjeritele võiks iga kell halvasti öelda. Seega teadsin, et pean vähemalt üritama silmi lahti hoidma juhuks kui mõni isane leiab meie tegevuse piisavalt ägeda, et kampa lüüa. Tegime Bossega soojenduseks nina ja käpatargeteid toidukarbi kaanega, tagurdamist, asendimixi – istu, lama, seisa, sitsi, tantsi, kummarda, kutupiilu. Edasi kõrvalasendit üksiksammudega ja pikemate lõikudega. Maksimaalse keskendumise nimel tuli mul maiust ikka päris nina ees hoida. Tühja käe ja ammugi mitte ilma käeta ma isegi mitte ei hakanud riskima. Mis oli aga üliäge, oli see, kui me tegime üksikuid samme otse ühe Bosse supervaenlasest JRT ees (vabandan siinkohal Luka pere ees, minu silmis on Luka väga tore ja muhe JRT ja ma usun, et tegelikult kui natuke võimelda, saaksid Bosse ja Luka sõpradeks). Bosse korra urahtas aga kogus end väga kiiresti ja peale seda ühte urahtust pakkusin talle uut võimalust oma pattude heastamiseks. Seekord ei urahtanud vaid pidas lõpuni vastu ja minu jaoks oli see rohkem kui ma oleks elu sees osanud tahta.

Pühapäevane õhtuoode viis meid Õismäe vahele uitama, täpsemalt Järveotsa keskuse ette, kus oli õhtuseks kellaajaks rahvast mõnusalt vähe aga mitte samas liiga vähe. Bossel oli pea laiali ja tähelepanu vääääga kaootiline. Sain aru, et situatsioon on väga suuri väljakutseid pakkuv ja igasuguse karmi ja nõudliku versiooni endast võin seekord ära unustada ja vaadata, kas Bosseteeb üldse midagigigigi. Tegime mõned keera-pöörad ja tagurdamised, jooksin selg ees Bossest eemale ja kutsusin teda enda juurde. Kuna need on sellised head lihtsad asjad, siis sellega sai Bosse hästi, kuigi tähelepanu käis vilksamisi ikka ümberringi liikuvate inimeste suunas. Proovisime ka kõrvaletulekut. Alguses oli näha, et ta oli oma muretsemisest natuke selline wreckless – maandus kõrvale suvalisse kaugusesse, poolviltu. “Otsemalt” peale sätitati end siiski paremini. Proovisime paari üksikut sammu, aga see polnud päris see ja otsustasin, et las nad jäävad sinnapaika ja premeerisin ainult tähelepanu. Seda mitte minu nõudmise peale vaid vabatahtlikult. Alguses ilma igasuguse ajalugemisega, hiljem tähelepanu püsimist… kuni hetkeni, mil meie mõlema vaatevälja tungis väikselapse harali sõrmedega käsi!!! MISMÕTTESNAGU!? Tegin automaatselt sammu Bosse ette jäädes lapse ja Bosse vahele ja ütlesin lapsele: “Palun ära sega meid, me teeme trenni”. Ma imestan, kust see rahulikkus minus tuli. Võibolla selle pärast, et ma tean, et Bosse on olematu omanditundega ka siis kui mängus on ülihead maiused, ja üldse et ta suhtub võõraste inimeste meie poole pöördumistesse pigem positiivselt kui kahtlustavalt ja ründavalt/kaitsvalt.  Aga mis siis, kui Bosse asemel oleks olnud mõni koer, kelle jaoks on tema preemia püha, kelle jaoks on tema personal space püha? See laps oleks siis jäänud ilma nii oma sõrmedest kui ka näost ja ma ei tee nalja. Mida tegid samal ajal vanemad? Jalutasid täiesti tavalises tempos tükk maad tagapool ja hüüdsid lapsele “Ei tohi puutuda”, kuigi laps oli selleks ajaks juba ammu Bosse lõugade eest läbi käinud. Ma heitsin vanematele halvakspaneva pilgu.. ja minu suureks üllatuseks vastati mulle samaga, kuigi minu kasvandik oli ju kontrolli all erinevalt nende omast. Õhh… Mõnikord ma mõtlen, et väikelapsed peaksid olema samamoodi rihma otsas nagu koeradki.. Nende endi turvalisuse nimel. Igastahes.. üritasin end mitte lasta liiga palju loksutada juhtunust ja nende möödudes veel natuke silmsidet ja lõpetuseks paari lõbusat trikki premeerida… ja mängima minek :)

Viimases SK-trennis andis Kei meile ülesande teha viies erinevas õuesituatsioonis SK-harjutusi, peamiselt kontakti ja kõrvalkõndi koos erinevate pöörete jms-ga. Erinev situatsioon tähendab erinevat kohta, erinevat kellaaega, erinevat energiataset, erinevaid häirijaid… Et Bosse on õues selline.. so-so, hakkasime nende situatsioonide otsimisega varakult pihta. So-so olemises ei ole otseselt midagi isiklikku, lihtsalt lõhnad on niiiii põnevad ja toit ja mäng ja töö on niiii igav… enamasti ;) Seetõttu oli mul nende situatsioonide osas kaks nõuet – Bosse peab ise tahtma nendes kohtades, nendel hetkedel trenni teha ja trenn peab olema pigem kiire oskuste välkkontroll kui et tülpimiseni pungestamine. Max trenniaeg kujunes meil 5-10minutiks, mis oli omakorda jagatud 10sek-1min jupikesteks, vaheldumisi müramisega.

Esimene katsetus oli neljapäeval peale tööd Tõnismäe pargis, kultuuraladel. Situatsioon sai alguse sellest, et peale meie viibis pargis ka üks koer, kes Bossele paraku väga ei meeldi ja ma treenin tema peal Bosse positiivseid seoseid (“nõme” koer = äge maius) ja “Las olla” käsklust. See ajas noorhärral hamba verele ja neelud käima ja kuigi koer oli ammu pargist lahkunud, oli Bosse koostööisu vaid kasvanud. Fine, mulle see sobis ja tegime ülejäänud hilise lõunasöögi raames järgmist:

  • Algasend silmsidega numbrite loendamisega – jõudsime 10ni
  • Üksikuid samme ette, taha ja külgedele
  • Kohapeal pöördeid vasakule ja paremale 90 kraadi ja 180 kraadi
  • Järjestikuseid üksikuid samme (paremaga alustades) – preemia 3-10ndal
  • Normaalseid samme – jõudsime 15ni
  • Erinevaid pinnasevahetusi – kruus vs madal äärekivi vs madal muru vs muda

Kokkuvõttes päris lõbus ja päris tore. Tahaks siiski ilgelt kõike seda ILMA maiuseta ka teha. Praegu ikka on maius vasakus käes alati. Häirijad olid neljapäeval üksikud läbi pargi liikunud inimesed. Bosse kippus neid siiski jälgima, päris sellist “meie mulli” minekut ei toimunud, kus mõlemad oleksime SK-transis olnud.

Järgmine situatsioon oli järgmisel päeval samal territooriumil, samal kellaajal aga mitte kultuurradadel vaid hoopis ahvatlevamal mäenõlval. Lugu sai alguse sellest, et me kohtusime oma taksisõbranna Lotega, kellega Bosse tegi oma Bosse-tuure. Teiste koertega mängides käib Bosse alati regulaarselt check-inne tegemas minu juures – st kiitust saamas, et ta teist maha ei murra, mind meeles peab jne. Mingil hetkel liitus meiega veel üks suur hundikoerasegu tšikk, kelle sabaalune on Bosse jaoks alati ülihuvitav olnud. Lote kukkus selle hundikoeraplika peale natuke lõugama – ta on üks väga väga suur koer tegelikult ja üldse ei heida ette et pisike taksi võiks teda natuke karta, kuigi ta on nii tore ja sõbralik tegelikult. Samal ajal kui Lote haukus, tuli Bosse minu juurde sellise näoga, et teeme midagi, siis ei pane ma seda klähvimist nii palju tähele. Ja oh sa püha püss millise keskendumise ja täpsusega Bosse minuga tööd tegi. Mulle jäi seekord ja on ka varem jäänud mulje, et mingist hetkest, kui häirijaid on liiga palju Bosse jaoks, suunab Bosse 200% oma tähelepanust ja keskendumisest minule, kuna siis ta ei pea selle jubeda lärmaka ja närvilise maailma stressiga tegelema. See on Zen, meie SK transs, meie mull, kus kogu ülejäänud maailm on mõlema jaoks välja lülitatud.  Lahe :)

Kolmas situatsioon ei olnud päris õues, vaid A-koera hallis.. aga uksed olid lahti nii et… peaaegu :D Mis selle eriliseks muutis, oli see, et tegemist oli võistluspäevaga. Lõbus vaba õhkkonnaga tunneliteralli. Bossele tunnelid ei pakkunud sel päeval huvi, aga meie kõrvalkäik oli I-ME-LI-NE! Bosse tegi kõige kaunimat cavalettit, mida ma näinud olen. Sellel hetkel meenutas Bosse mulle Trkmani koeri, kui nad teevad kõrvalkõndi :) Eriti hull oli see, et silmanurgast ma nägin, kuidas üks ISANE kift shelti piidles üksipulki meie tegemisi ja tahtis ka meie funnist niiii väga osa saada tulles kohe päris nahhaalselt meile külje alla. Bosse Zeni see ei rikkunud :) Ilus :)

Neljas situatsioon oli selline huvitav, et selle algatajaks oli taaskord Bosse (mulle see meeldib). Meil oli just lõppenud agilitytrenn ja ootas ees väike jalutuskäik A-koera hallist Mööblimajani kus meil on auto pargitud. Juba Telliskivi tupiktänaval andis Bosse märku, et halloo, mul veel lõuna ja õhtusöök poolikuvõitu.  Mis seal ikka, kott vööle ja mõtlesin, et premeerin niisamaseda, kui Bosse hängib kõrval ja pakub kontakti. Seda sain ma kuhjaga aga Bossel ol SK-motti veel kuhjaga ja võtsime programmi ka üksikud sammud, pöörded, pikemad sammuseeriad jne. Otsustasin seekord lisaks muule pöörata tähelepanu ka asenditele – istu, lama, seisa. Paraku oli Bosse meelest asfalt külma- ja niiskevõitu ja asendid olid oludest tulenevalt sümboolsed. Et midagi natuke teisiti teha, tegime tänaval trikke ka – tagurdasime, sitsisime, keerutasime. Ja lugesime silmsidet. Häirijaid oli rohkem kui rubla eest – alustades vastutulevate ja seljatagant mööduvate üksikute inimeste, inimrühmadega, lõpetades löökaukudest pauguga läbi sõitvate, signaalitavate, vilisevate, põrisevate autodega. Bosse jaoks oli tõsine pingutus ignoreerida kõike seda ümberringi toimuvat aga overall sai ta siiski hakkama. Meie SK Zen oli siis, kui tegime kohapeal pöördeid kui möödus koliseva lapsevankriga kolmene seltskond, kes lisaks kõigele jäi veel meid vaatama ja kommenteerima, et “Issand kui lahe sõnakuulelik koer” :) Oi, me punastasime heameelest :P

Viiendast situatsioonist olin ma valmis oma mõtetes loobuma kuna ajaga jäi kuidagi väääga napiks. Reedel lõunaringile minnes pistsin taskusse tüki vinnutatud hanefileed et äkki leiab nuuskimise kõrvalt aega.. äkki.. Bosse oli nii omas mullis, et olin juba lootust kaotamas. Enda lohutamiseks ja igavuse peletamiseks hakkasin hanefileed näppude vahel lihtsalt pisemateks paladeks hekseldama ja see tegevus pakkus Bossele huvi. Saba volksudes tiirutas ta ümber minu kuni ma olin oma toimingu lõpetanud. Kui ma siis kutsusin Bosset kõrvale, olin üllatunud kui sloppy kõrvaletulek see oli – kaugele, viltu, ilma istumiseta, pea käis ringiratast ahmides pargilõhnasid. Mulle tundub, et noorhärra lootis kogu selle peotäie palasid tasuta saada. Optimist :D Tuletasin Bossele meelde: “Korralikult…”  ja mõningasi paranemismärke oli näha, üldine zen oli aga kuskil parginõlval nina mättas :D Et ma ignoreerisin kõike sloppyt ja pearingijaburust ja selle peale süüa ei pudenenud toimus mingil hetkel Bosse peas switch – mida rohkem ma pingutan ja keskendun, seda kiiremini see peotäis mulle lõugade vahele pudeneb. Ja ta suunas end jällegi 200% mulle ja unustas ümberringi toimuva – zen! Mina ikka oma 1+1+1 sammu kombode, kohapeal tiirutamiste ja pikemate lõikudega. Päris lõpus, kui Bosse oli juba sügavas SK-transis ja minul tuju laes, tuli kuskilt iseenesest selline eriti lõbus esimene kõrvalsamm, peaaegu nagu valsi esimene samm ja ossapühapüss kuidas see Bossele meeldis! Ta oli esimesest sammus pea püsti cavaletti režiimis, minul pisarad suurest liigutusest ja heameelest praktiliselt voolamas. Issand kui iluuuus see oli!!! Peale esimest sirget nutsime natuke rõõmust kahekesi üksteise najal, Bosse sai mu emotsionaalsuse peale kurjaks ja lõi hambad kätte ja nõudis mult kokku võtmist ja normaalse inimese moodi käitumist. Võtsin end kokku ja proovisin seda sama sammu 2 korda veel… ja nutsin kakskorda rõõmus veel. Lõpuks murdus ka Bosse, lasi oma huilgamise valla ja tuli pesi mul põsed ja kõrvatagused keelega puhtaks. See oli ilus :) Me rokime!

 

Tormine aastalõpp

2013-12-12 SK 41

Aasta viimastesse kuudesse on mahtunud palju emotsionaalseid sündmuseid. Üks nendest on see, et meie pikaaegne SK treener Karin sai endale ACD kutsika Kitty ja võttis treeneritööst puhkuse. Nii mina kui ka Bosse, kes kohtus viimases trennis ka Kittyga oleme nende mõlema üle väga rõõmsad aga samas on kahju ka. Ikkagi 70 tundi koos SK võtteid tehtud. Täna oligi meil esimene trenn uue treeneri Keiga, keda me küll teame ja tunneme üksikutest asendustundidest ja mujaltki veel aga ikka.. sellist oma jope tunnet pole veel tekkinud. Lisaks käivad jutud et kaks rühma pannakse üheks kokku – meie seltskond (nii palju kui seda on alles jäänud) ja 21ne trenn ka. Seda šokki veel ei saabunud, kuigi tänases trennis oli ka üks uus nägu – 7-kuune emane Donna, kes on tituleeritud kutsikakoolis suure potentsiaaliga leidlapseks. Tänane SK trenn oli tema jaoks esimene, aga ta võttis asja väga vapralt ja pidas sammu nii kuis jaksas.

Kei trennid on mulle läbi aegade omamoodi meeldinud. Neid iseloomustab üks sõna: ebakonventsionaalne. Ehk siis ei midagi sarnast Karini tundidele. Tänast tundi alustasime soojendavate ja meeleolu tõstvate harjutustega – keeruta, pöörita, tagurda. Bossele mõjusid need nagu ime ja peale n.ö. easy money trikke oli tal isu ja töötahe laes. Edasi tulid erinevad enesekontrolli harjutused:

  • Kaussi pandud toidust loobumine istuvas asendis
  • Kaussi pandud toidust loobumine lamavas asendis
  • Kaussi pandud toidust loobumine seisvas asendis
  • Ette visatavast maiusest loobumine istuvas asendis
  • Külje peale visatavast maiusest loobumine istuvas asendis
  • Selja taha visatavast maiusest loobumine istuvas asendis
  • Ette visatavast maiusest loobumine lamavas asendis
  • Külje peale visatavast maiusest loobumine lamavas asendis
  • Selja taha visatavast maiusest loobumine lamavas asendis
  • Ette visatavast maiusest loobumine seisvas asendis
  • Külje peale visatavast maiusest loobumine seisvas asendis
  • Selja taha visatavast maiusest loovumine seisvas asendis

Bosse jaoks olid kõige visatava maiuse osad, kuna ma viskan talle agilitys ja kodus ka tihtipeale maha maiuseid et teda aktiveerida. Aga ta sai väga kiiresti aru, et kui ta on käsu all, siis see vise ei tähenda midagi, tuleb hoopis kontakti pakkuda ja kui ma annan loa, tohib söösta.

Veidi rohkem tuli pingutada seisvas asendis, näha oli et kiusatus oli meeletu. Olgu öeldud, et Bosse tegi kõike ILMA RIHMATA :) Eriti tubli. Tema ületas end enesekontrolli osas, mina õppisin jälle oma kutsi rohkem usaldama ja temasse rohkem uskuma :)

Edasi tuli järgmine challenge – 15 sekundit kõrvalasendis silmsidet hoida. 5, 7, 10, 10 ja 15. Tuli ära. 15ni lugedes hoidsin vähemalt viimased viis sekundit hinge suurest elevusest ja pingest kinni ja plahvatasin rõõmust kui Bosse hakkama sai!

Ja siis tegi Kei ligipääsetavust koos käesurumise, koera mõõduka patsutamise ja väntsutamisega. Ma hoidsin hinge kinni, et Bosse seda patsutamist valesti ei tõlgendaks ja selga ei keeraks, et süga siis siit ka palun :D

Siis tegime veel “Täiusliku esimese sammu” harjutust, mis jäi meile Bossega kodutööks. Nimelt on Bossel refleks, et kui hakkame kõrval asendist liikuma, siis esimese sammuga käib pilk kas ees või maas ära, kuigi peaks püsima silmside minuga. Meie successrate oli selline… 7:3, 7 ilusat, 3 pooletoobist. Must work more!

2 minutit püsivust ise samal ajal liikudes. Bosse sai hästi hakkama. Tegelikult. Aga nagu ikka – mina käkerdan. Saboteerisin, provotseerisin liialt kükkidega ja Bosse tõusis 30sek pealt püsti. Tagasi lamama pannes jätkas ta ilusat lamamist lõpuni välja kinnitades mulle seda, et ma ise olen meie suurim vaenlane :) Isegi tagasi kõrvale minnes lamas nagu nunnu lõpuni välja ja alles “Kõrval!” peale tuli kõrvale.

Üldiselt jäin ma trenniga väga mitmes mõttes rahule. Esiteks kuna Bosse oli tõesti säravas meeleolus – I love it! Teiseks, kuigi trennis oli väga algaja koer, oli siiski tunne, et me õppisime midagi uut. Kolmandaks – Bosse talitses kuni trenni lõpuni oma himu uue koeraga keset trenni mürgeldada, kuigi Donna oli ise selline korralik mürgeldis :) Järgmise korrani!

 

Iseseisvumine

2013-07-14 SK 41

Nagu viimases postituses sai kirjutatud, siis on meil ametlikust SK-st puhkus. Täiskasvanud inimeste ja koertena suudame ka iseseisvalt tegutseda ja seda me tegimegi neljapäeval, kui me ei läinud tavapärasel ajal Koerusesse. Me tegime oma pissiringi ära ja suundusime maja taha muruplatsile. Bosse oli ühest küljest tuttavas kohas, teisest küljest aga trenni tegemise mõttes uues kohas. Varem oleme maja taga ainult mängimas käinud. Seda asjaolu arvesse võttes alustasime trenni lihtsalt selle premeerimisega, kui Bosse lõpetas ümberringi toimuva passimise ja vaatas minu poole. Terve trenni ulatuses oli, mul plaan klikkeriga kõik head sooritused hästi korralikult üles märkida, et Bosse jaoks võimalikult selgeks asi muuta. Kohe algusest peale klikkides sain Bosse üllatavalt kiiresti väga heasse meeleolusse ja tema täpsus ja püüdlikkus olid minu meelest isegi paremad, kui Koeruse platsil. Tegelikult oli ju vahetus läheduses olevaid häirijaid  vähem kui Koeruse platsil, seega oli see loogiline. Igastahes tegime erinevaid kõrvalkäimisega seotud trikke hästi palju. Pöörded koha peal, üksikud sammud kõrvale, ette ja tagasi, lühemad lõigud, pikemad lõigud, pikemad lõigud pidevalt premeerides, pikemad lõigud vähema premeerimisega. Vahva oli vaadata Bosse entusiasmi! Et võimendada kontrasti keskendunud kõrvalkäigu ja harjutuse lõppemise vahel, lasin Bossel lõikude vahel “Vabalt” käsuga rebasenahaga mängida ja seda ära tuua. Nii tuli meil sekka ka väike hantlilaadne harjutus aga seda hästi põgusalt ja mänguliselt.

Edasi proovisime juurdetulekut. Et Bosse oli superheas tujus, oli ta juurdetuleku kiirus VÕIMAS! Aga.. nüüd tuleb siis aga. Ma arvan, et juurdetulekule eelnenud kõrvalkäik oli juurdetulekul ette istumise veidi ära lõhkunud. Sest et Bosse lendas nagu kahurikuul otse mu vasaku jala vastu. Mis seal ikka siis. Järgmine kord vahetan võibolla harjutuste järjekorra ära, et seda kiiksu välja juurida.

Siis tulid asendid. Liikumiselt ja kaugjuhtimisega. Kaugjuhtimine on meil veidi pooletoobine, kuna Bosse nihkub mulle lähemale. Seega ma tegin neid erinevatelt kaugustelt, kuidas ühe või teise asendi puhul Bossele rohkem sobib. Liikumiselt asenditega läks ka väga hästi minu meelest. Liikumiselt seisma jäämine on alati super olnud. Lamamine tuli päris hästi välja, kuigi see eeldab minult siiski pausi. Veidi võõrkehana tõin sisse lisaks seismisele ja lamamisele ka istumise, mis tuli üllatavalt hästi välja. Et teha veelgi mix and matchi, siis tegin liikumiselt asendeid koos väikse kirsiga tordil. Alustasime võtet kõrvalkäimisega. Ilma klikita preemiad pidevalt pudenemas. Käsk “Istu!/Lama!/Seisa!”. Mina läksin edasi omas tempos, keerasin ringi, läksin uuesti koera poole, koerast mööda ja andsin käsu “Kõrval!”. Kolm korda võib pakkuda, mida Bosse selle peale tegi :)

a. läks lõhnu ajama ja murututtidega mängima
b. jooksis ulmekiirelt minu kõrvale ja jätkas kõrval käiku
c. püsis asendis ja vaatas mind lolli näoga kuni ma tema kõrvale ise naasesin

Õige vastus on: B!

No come on, teised oleks ikka päris nukrad stsenaariumid olnud. Pealegi on Bosse liiga tubli, et niimoodi lollitada.

Lollitamiseks oli ülejäänud trenniaeg, kus loopisime mänguasja, kombineerisin mänguasja otsimist koos püsivusega. Bosse tegi väga ilusa 2min püsilamamise :). Ja nii oligi ametlik trenniprogramm selleks nädalaks täidetud, mis ei ole meil takistanud muidugi igal õhtul trikke õppimast :) Neist tuleks millalgi video teha lausa ja panna youtube üles. Ma olen nii uhke oma vuntsiku üle :)

Nädala tegemistest

2013-06-25 SK 41

Teisipäevane agility jäi meil vahele, kuna Bosse kõht oli selline mulksuv ja näha oli, et see segas tema tavapärast olemist. Lülitasime oma menüü taaskord rangemale režiimile (RC krõbin + keedetud kana) ja vaatame kuidas edasi kulgeb. Mida rohkem edasi, seda rohkem mulle tundub, et Bosse on sedasorti koer, kelle kõht igasugu luksuslikke rasvaseid maiuseid ja ammugi mitte E-de ja kunstlike värvainetega poemaiuseid üldse ei kannata. Nii kui need menüüst välja jätta, loksub kõik paika. Samal ajal kui teised sportkoerad ajavad näost maksa ja muud taolist sisse, tunnen ma muidugi Bossele kaasa, kui ta peab ka kõige hirmsamaid ja raskemaid trikke tegema krõbinate ja kana segu eest. Samas – a dog’s got to eat :)

Et seedimine korraga liiga palju koormust ei saaks, saab Bosse hetkel 3x päevas süüa, nagu tema pererahvaski – hommikul, pärastlõunal ja õhtul. Kui hommikusöök ja lõunasöök tulevad võrdlemisi tasuta, siis õhtul tuleb iga krõbuna eest midagi ilusat teha. Ma miksin iga päev erinevaid trikke, mis me juba oskame või mis meil on work in progress.

Nendeks on hetkel:

1. Asendid – Istu, lama, seisa ja erinevad üleminekud

2. Harjutused hantliga

3. Kutupiilu ja edasiaretus rulli

4. Rulatamine

5. Koristamine

6. Kõrvalasend

7. Tikitikitiki + Takatakataka ehk siis ümber objekti minek ühelt ja teiselt poolt.

8. Tagurdamine ja tagurdamine esemele

9. Ninakonktakt eesmärgiga õppida uksi ja sahtleid sulgema

Bosse tüdineb ühest asjast väga ruttu ja kui 1g krõbinaid on ~3-4tk, siis 35g on neid kokku 140tk ja selle me jagamegi vb 4-5 isegi. Tavaliselt on ühes treeningsessioonis 1-2 sellist asja, mis ei ole päris selged ja mis võivad tekitada päris kiiresti frustratsiooni, kui Bosse ei saa aru või ehmatab millegi peale. Ma hoian end alati tagasi, et nii kui tuleb üks selline saooritus, mis mulle meeldib, siis on selle trikiga suur võidutants ja pidu ja rohkem seepäev edasi seda ei treeni, võtame järgmise ette.

Rasked asjad on meie jaoks näiteks rulatamine ja tagurdamine esemele, kuna mõlemad tekitavad Bosses ebakindlust – rula on selline ootamatult liikuv objekt ja tagurdamine on lihtsalt veider Bosse meelest, kuna ma nõuan talt sirgjoonelist liikumist, mitte mingit sinka-vonka tuigerdamist nagu ta oleks mingi järelkäru. Seega neid kahte ei tee me kunagi samal päeval.

Keerulised on ka hantliharjutused, kuna Bosse ikka sülitab välja ja ei hoia just kuigi kaua asju suus. Või kui hoiab, siis närib. Ma mixin talle erinevaid asju, mida suus hoida, mõnda talle ei meeldi närida ja siis hoiab ta seda kauem rahulikult… või sülitab kiiremini välja :D Ja mida rohkem ma teda parandan ehk siis panen asja tagasi enne klikkimist, seda kiiremini Bosse saab pahaseks – mis sa narrid, anna maiust :) Aga lolli järjekindlusega nagu ka kõigi teiste trikkidega ma shapen edasi seda, mis mulle meeldib ja no põrgusse.. kui vaja siis klikin ma kasvõi aasta otsa seda õnnetut eseme hoidmist. Irooniline ongi see, et kui me sama köiejupiga sikutame, siis on Bosse haare raudne. Peaks kuidagimoodi seda ära kasutama äkki…

Kodustes tingimustes (loe: rahulikul õhkkonnas) on Bosse kõrvalharjutused muutunud päris ägedaks. Isegi Oliver vaatas üks õhtu meid diivanilt ja ütles, et Bosse on ikka eriti püüdlik ja innukas. Ma teen Bossele lühikesi samme ja premeerin hästi tihti. Palju on ainult vasaku jala liikumist nii, et parem on täitsa paigal (a’la selles videos paar postitust tagasi).

Asendid on nii ja naa. Istu-seisa on problemaatiline. Korra nagu tagumik kerkib aga näha on, et Bosse kavatsus on lihtsalt nähemale nihkuda mitte seisma minna. Lama tundub olevat kõige kindlam aga seda kipub Bosse teinekord ka niisama pakkuma. Et kui muidu ei saa süüa, siis äkki lamades saab :D Naljatilk. Samuti on Bossel raskem neid teha, kui ma seisan. Põlvitades tema kõrgusel on lihtsam nagu. Aga see on jälle selline “abirataste” teema.

Mis on minu meelest lahe on aga kutupiilu ehk siis surnu mängimine. Selleni jõudmine on minu jaoks väga frustreeriv kuna Bosse tegi kõike muud, kui see, mida ma ideaalis oleks ette kujutanud. Triki õpetamine käis siis sedasi, et Bosse lamab ja ma viin käe talle õla juurde, et ta vaataks selja taha.. kuni selleni et ta laseb end korralikult lamamisasendist ühe kintsu peale kaldu, sealt tedasi üldse külje peale ja sealt selili. Nii kui ma viisin käe õla juurde, oli Bosse krapsti püsti ja 180 kraadi ümber keeranud ennast. Õhh.. Päevi ja päevi ma klikkisin seda et ma sain naaaaatukenegi käe talle õla juurde viia ja ta võttis sealt pead pöörates maiust ilma, et ta oleks püsti tõusnud. Ma olin nii mitu korda kindel, et see ei vii mitte kuskile. Kuni ühel hetkel hakkas Bosse suht järjekindlalt end ühele kintsule laskma. Sealt edasi suurte läbi rääkimiste tulemusena külje peale ja kangete käppadega ka selili, mille preemiaks oli mõnus kõhumassaaž. Peale mitut nädalat läheb Bosse lamamisest kerge käežesti ja käsu peale ise pikali ja manab mõnusalt dramaatilise näo ka ette. Success!!!

See on minu jaoks näide sellest, kuidas loll järjekindlus viib sihile. Kõige lahedam asja juures on see, et isegi kui algus tekitas Bosse jaoks ebamugavust, siis nüüd ta 100% naudib seda!

Siit edasi tuleb ühelt küljelt teisele rullimine ja lõpuks saab selle kombineerida “võta!” käsklusega enda teki sisse rullimiseks :)

Ja tikitiki-takataka tulevad ka päris hästi välja. Ma olen ise postist c.a. 2m kaugusel juba :) Toas on samas Bosse hull flegma. Paar korda oleme proovinud “hooga” pargis ümber puude ja tänavavalgustuslampida ja see on ikka way ägedam :)

SK mõtteid

2013-06-15 SK 41

Selle nädala SK trenni olime sunnitud minu pooletoobise enesetunde tõttu vahele jätma, mis ei vabastanud Bosset siiski reedel oma krõbinate välja teenimisest läbi SK harjutuste. Neljapäevase trenni kompenseerimiseks vaatasin ma lihtsalt inspireerivaid videoid youtubes ja sattusin sellise toreda video peale, teemal kõrvalkõnd

Ok, ok, jah ma tean, et videos on malinois aga mul on jonnakas kääbusšnautser. Ja mis siis? :) See ei takistanud meid siiski videos nähtut ise järele proovimast. Mulle meeldis väga videos see asenditeadlikkuse kontroll mitte kaks jalga kõrvuti seistes vaid nii, et kord on vasak jalg eespool, kord tagapool. Mul lõi kohe peal tuluke põlema, mis lihtsalt puhtsportlikust huvist kutsus sama asja Bosse peal proovima. Ütlen ette ära, et ma mingil põhjusel arvasin, et Bosse kõrval on eelkõige vasaku käe asukohast tulenev, mitte vasaku põlve asukohast tulenev. Ütlen ka kohe ette ära, et ma eksisin. Minu väike vunts tegi mulle sellise üllatuse ja niimoodi silmad ette oma I-D-E-A-A-L-S-E põlve-nina kontaktiga, et mul tuli liigutusest pisar silma ja ma musitasin Bosse suurest heameelest poolsurnuks. Proovisin ka seda, mida ta teeb, kui see vasak jalg nüüd pendeldab edasi-tagasi. Juhtus see, mida ma arvasin – Bosse järgnes nina vastu põlve jalale. See oli minu jaoks nagu supervau! Ja paremat jalga tünga mõttes liigutades ei lasknud Bosse end ka üldse kõigutada vasaku põlve juurest eemale. Topeltsupervau! Ja ta nii jälgis mind! Kolmiksupervau! Mulle tundub, et see pusletükk võib aidata meid korraliku kontaktse pika kõrvalkõnni suunas edasi. Klikkida ja shapeda seda tähelepanelikku olekut ja 100% laitmatut põlve ninaga puudutamist.

Mulle nii meeldivad need heureka hetked. Kaks aastat oleme pungestanud ja trampinud peaga vastu seina ja siis tuleb üks video, mis on nagu imerohi, mis aitab tükid omavahel kokku siduda. Enlightened on vist see õige sõna minu praeguse seisundi iseloomustamiseks :)

Muudest SK asjadest treenisime asendeid ja hantlit. Hantli puhul on Bosse hakanud veidi närima. Tal on nüüd 2 stsenaariumit –

a. Võtab hantli hambusse ja sülitab kohe välja
b. Võtab hantli hambusse ja hakkab seda mõnuga närima ega sülita ka palve peale välja

Ma ise pigem pooldan seda teist kuna mulle meeldib, et ta hoiab hantlit kauem kui 1-2 sek suus. Võimalik et kui tuua mängu erinevatest materjalidest ja erineva kujuga hantleid, siis see närimine läheb ära. Lihtsalt praegune väike Berra hantel on Bosse hambaid ka väljapool trenni tunda saanud ja ei näe nii või teisiti enam väga “hantel” välja :D

Asendeid oleme me superkiires tempos klikkeriga treeninud, et seda aegluubis poosetamist välja juurida. Jätkuvalt ei luba ma endal kätele vaba voli anda asendeid võttes ja esimene eelistus on ainult häälkäsklus. See toimib ilusti istu-lama, lama-istu, istu-seisa, seisa-istu, lama-seisa puhul. Ainult seisa-lama käib Bossel vaikimisi läbi istumise ja see mulle EI MEELDI. Et mingit istumisejama vahepeal ei tehtaks kasutan ma ainult selle ülemineku puhul käeabi aga küll see käsi ka sealt ära kaob. Positiivne samm edasi on see, et seisa asend tuleb ilusti ilma käemärgita välja. Käemärgiga oli Bosse väga entusiastlik minu poole edasi liikuma ja see oli väääga halb.

Käemärk vs häälkäsklus ebakindlus on siiski 99% minu enda peas. Bosse on TEGELIKULT väga tark poiss ja TEGELIKULT ei tohiks ma talle mingit allahindlust teha. Aga vahest, kui ma ise pean situatsiooni keerukaks vms, hakkan ma teda abistama. Mis on umbes sama nagu Erika Salumäele abirataste alla panemine… Iga kord kui ma meie trenne tagant järgi analüüsin, teen ma järjekordse järelduse, et treenida tuleb mind, va loru mitte koera, kuna mul on oma kiiksud ja rumalad harjumused, millega ma üritan oma geenius-koera nakatada :D

… millal küll sa tuled? Meil on nii raske päiksepistega sõnakuulelik olla.

Ehk siis kuumus pole ei minu ega Bosse lemmik. Seda tõestas meie paludes ja anudes möödunud SK etteaste Eesti Võitjal Kalevi staadioni põrgukatlas. Ma võin kihla vedada, et seal oli mingi 50 kraadi sooja. Bosse oli nii küpse et ilma veega üle valamata ei jaksanud jalgugi alla võtta. Ehk siis minu suurem osa energiast läks koera naaatukenegi turgutamise alla. Söögiisu oli Bossel hea ja paar kaasavõetud konti garanteeris väga kena kõrvalkäigu aga püsiistumisest ja ammugi mitte püsilamamisest tulisel staadionikattel võisin vaid unistada. Proovisin pärast ise palja tallaga – ega ei kippunud jah seda kaua maapinnal hoidma. Seega ma andsin Bossele tema kuumapelguse andeks ja olin tänulik, et ta niigi tubli oli. Peale etteastet sättis Boss koos Kutsiga esimese võõra näitusetelgi varju murule veerand tunniks end koguma ja peale seda veel viimane kastmisring ja MI-NE-MAA! Põikasime veel korraks Berra putkast läbi et põnevaid rebasenahkseid asju uudistada tänutäheks ülemõistusepanuse eest ja kojuminek.

Mälestuseks mõned helgemad hetked, mille pildistas üles Livia Kask

Milline kaunis kontakt :)

Läheb ja lendab! Viimane pingutus :)

Siin pildil oli Bossel juba keel pikalt külje peal väljas! :D Ta tegelikult ei öelnud mulle midagi ebaviisakat, kuigi nägu on küll selline et haugub.

Kojujõudes keeras Bosse magama ja enne 21 välja rohkem ei soovinud. Jalutuskäik Kalevi staadioni ümber pargis oli piisav. See ei takistanud muidugi meil Oliveriga +30ga jooksmas käimast aga see on juba puhtalt meie isiklik probleem, millesse Bosset me õnneks ei seganud.

Viimaste kuumade päevadega on Bosse juurutamas sisse uut elurütmi, mis koosneb 8h magamisest öösel, siis veel 12h magamisest ja muidu uimamisest päeval kui välja on räigelt palav ja ülejäänud aja on mul kodus kontsentreeritult ülekeenud hüperenergiline koer, kes tahab teha trenni, mängida, sikutada, pahandusi teha, asju varastada, keelatud asju näppida, inimjäsemeid süüa.. Õnneks kulutab trikkide õppimine hästi energiat, seega on meil programmis Tik! ja Tak! ümber kanalisatsioonipumba, asjade koristamise advanced versioon, rulasõit, põmm-põmm suremine (külili keeramine), SK asendid (et ma veenduks selles, et Kalevi Staadionil oli asi 100% kuumuses mitte teadmistes jms). Kui energiat üle jääb, võtame käppade ristamise, tõstmise, sitsimise, erinevad jalaslaalomid, tagurdamised ja seinale ronimised, uste kinnilükkamised ka kavasse. Trikid on fun!

 

 

 

 

 

Selle nädala SK

2013-04-19 SK 41

Karin heidab meile ikka ette kõrvalkäimist, et Bosse pole päris nii kontaktne nagu võiks olla. Ma olen seda probleemi pannud trenniruumis tähele just rihmast lahti olles. Rihma otsas on ta kontaktsem aga rihmata kipub indeed “ujuma”. Samas on kummaline see, et kui me jalutame lahtiselt ja teeme n.ö. normkiirusel kõrvalkõndi, siis on Bosse väga tubli. Ehk siis aeglasemalt on mingi kala sees. Samas liikumiselt lamama minekut ei saa ma kuidagi täistempo pealt teha ja nii ongi konflikt. Pigem minul siis, et ma pean nuputama välja kuidas Bosse tööle saada nende elementide puhul.

Lama käsuga on meil veel tegelt probleeme. Nimelt on Bosse liiga sõltuv käemärgist aga liikumiselt lamama minnes on käemärk see, mille peale ta loobib käppasid lamama mineku suunas aga kuna käsi läheb ju edasi, siis tõuseb ta püsti ja tuleb käele järgi. Ehk siis meie püha lubadus kolme verepiisaga allkirjastatult: see nädal keskendume kodus lamamisele ILMA käemärgita ja käemärgiga lamamist meie jaoks enam EI EKSISTEERI.

Muud Bosse selle nädala tegemised on olnud seotud koristamisega. Selle osas ma tahaks nv teha lausa video, vb tutorial vormis isegi, kuna Boss on nii tubli. Järgmine samm edasi on julgustada Bosset rohkem iseseisvalt mõtlema. Praegu ma siiski nämmutan hästi palju tal kõrval – näe vaata, seal on veel hiireke, kus on hiireke, otsi hiireke, oojee, mine too, too, too, too, võta kinni, too, too, too, pane korvi, korvi, korvi, HÄSTII! näe vaata, seal on veel oravake jne jne jne. Ehk siis nagu Karin meile soovitas: Bosse võiks ise aru saada, et kuniks põrandal vedeleb asju, tuleks need kõik iseseisvalt korvi tuua. Eks näis, kuidas see läheb. Ma ise prognoosiks, et meil läheb selle triki lihvimiseks veel 2-3 nädalat? Oh, ma olen perfektsionist, mis puudutab rumalaid trikke :)

Siis.. mis veel.. Ahjaa koerateraapia. Huvitaval kombel on meil hääääästi palju ekstreemolukordasid see nädal olnud. Ekstreem ses mõttes, et koer on tulnud vastu täiesti ootamatult ja kõige sitemas kohas kus üldse võimalik – kitsas tänav, pole Bosset kuskile eriti ajada safe-tsooni. Ja nii ma olen lihtsalt läinud meie saatusele vastu nii hästi kui olen suutnud. Kõigepealt tuli üks vallatu spanjel vastu ühel hommikul tööle minnes. Õnneks oli kõrval kõrgem müür – kamandasin Bosse sinna peale (kõrgematel objektidel on ta end turvalisemalt tundnud tihtipeale). Ja hakkasin süüa sisse ajama. Bosse oli päris mures, kuna koer möödus c.a. 1-2m kauguselt. Turi oli püsti, tagakäpad värisesid erutusest aga ta oli kontaktne ja kontrolli all. Siis tuli meile laiemal teel vastu üks sharpei. Otsustava liigutusega kamanadasin Bosse enda kõrvale, nii et jäin ise Bosse ja koera vahele ja Bosse oli küll pinges aga jäi viisakaks. Tundub, et see kõrval-poole vahetamine ja kõrvalevõtt edastavad Bossele sõnumi, et mul on plaan kriisiga toimetulekuks ja ma võtan ohjad ja kontrolli enda kätte ja ta lihtsalt järgigu minu juhiseid kui tahab ellu jääda. Mis on väga hea variant. Ahjaa, ja täna lähme taas Chesteriga jalutama, sorry Bosse :)