Postitused kategooriast ‘Agility’

Blogi

Natuke jooniseid

2016-07-13 Agility 41

Mõned fun-rajad kiirtrennideks:

fun01

fun02

fun03

fun04

fun05

fun06

Slaalomikoridor:

weave

Tänu Polona Let’s Play Agility kursusele olen ma avastanud Bosse jaoks kiirtrennid. Kiirtrennid ses mõttes, et kõigepealt panen 15min rada püsti, õpin harjutust ja siis saab Bosse 1–3x harjutuse läbi joosta ja ongi selleks korraks kõik. Lühike, lihtne ja lõbus – kõik selleks, et kiirust saada, motti üleval hoida. Me teeme natukene tehniliste juppidega radasid ja eraldi projektiks on sellel suvel va slaalom

Mõned videonäited sellest, mis me teeme:

Siin videos on koos tegelikult 3 sessiooni – kolm esimest jooksu + slaalomikoridor + üks jooks veel õhtupoole. Vahepeal tegelesin ise enda asjadega ja Bosse ajas oma maakoera asju.

See on üks sessioon. Samal päeval tegime enne veel korra slaalomit, aga seda ma ei filminud.

Üle pika aja otsustasin Bosse kohalikele võistlustele regada. Mis võiks olla parem kui ikka oma koduklubi korraldatud võistlused Veskimetsas. Terve nädala passisin ma pingsalt ilmateadet, mis i tõotanud just kuigi kaunist ilma laupäevaks-pühapäevaks. Õhkõrn lootus oli, et pühapäeva pärastlõunaks, meie jooksude ajaks jääb vähemalt vihm järgi, aga mis selleks ajaks platsist alles on jäänud…

Igal juhul sai Bosse pandud kirja kahele agility- ja ühele hüpperajale. Rajad oli mõnusad ja joostavad, kuigi mitmete dejavu kohtade, järskude nurkade ja selliste kohtadega kus on valida – saata koer kaugelt või hüpata ise ka üle poolte kontaktpindade, et soovitud kohta kõige otsemat teed jõuda.

Esimese jooksuga olin ma ise täitsa rahul – Bossel oli hoog sees, kõik nipid ja trikid tulid ilusti välja AGA va slaalom. Sisenemine oli ilusti, aga kohe peale esimest pulka võttis Bosse mingi lõhna üles ja kohe oli pea laiali, pulgad jäid vahele ja õhh.. Saatsin ta uuele ringile, seekord oli isegi hoog täiesti ok aga viimane pulgavahe otsustati vahele jätta. Niimoodi me oma läbirääkimiste ja parandamistega häbiväärselt aega kaotasime. Aga enne ja pärast slaalomit oli kõik kaunis :)

Vahepeal hakkas isegi väike päike piiluma ja siin tegin mina vea, et ei tõstnud Bosse puuri puude alla vilusse. Teiseks rajaks oli Bosse hoog juba raugenud ja teise raja slaalom… masendav. Esimesel ringil märkas ta üht sümpaatset sheltiet slaalomi taga jalutamas ja jäi teda jälgima. Sellest “segajast” ta enam välja ei tulnud ja fookust mulle tagasi slaalomi ajaks ei saanudki. Seega venitasime ja käkerdasime seda slaalomit üht ja teistpidi lõpuni.. Kui Bosse oli kuni slaalomini sel rajal suht uimerdis, siis peale slalli tuli talle mingi uus särts sisse. See oli minu jaoks natuke ootamatu ja ühel hetkel avastasin, et ma olen suutnud ma raja lõpu ära unustada. Oh well, lõpetasime siis raja oma maitse järgi ja Bossel oli jälle pidu-pidu :)

Kolmas, hüpperada, oli kõige mõnusam minu meelest. Bosse meelest paraku mitte. Ei mingit hoogu ja slaalomis vaatas tüüp mulle otsa sellise näoga nagu näeks esimest korda elus slaalomit. Andsin loobumisvõidu ja läksime platsilt ära.

Jooksud joostud, sai Bosse ikka oma palliga mängida ja muid koeruseid teha. Well… platsil uimerdaja oli äkitselt kohe särtsu täis ja kappas oma palli järgi, 6. käik sees. Simulant selline. Ja otseloomulikult tuli ka pärast võistluseid sama slaalom imehästi välja. Kuidas saakski teisiti :)

Sellelt võistluselt sain ma kolm õppetundi

1. Slaalom tuleb võtta koduõppe programmi sisse, enne sööki ja pärast sööki ja söögi ajal, iga ilmaga

2. Isegi kui endal ei ole palav, tasub puur ikka varju panna

3. Kolm rada on Bosse jaoks vähemalt peale nii pikka võistluspausi liiga palju

1. Jooksukoridor

Jooksukoridor on hea lihtne harjutus, kus on koeral võimalus võtta üles suur kiirus ning harjutada samal ajal ka tõkke tiibade vahelt läbi jooksmist nii, et koerajuht jääb tiibadest väljapoole. Koridor koosneb vähemalt 2-3st ühel joonel asetsevast tõkkest. Kui koer leiab, et parem on siiski omanikule järgi joosta tiibadest väljapoolt, võib olla abi järgmistest võtetest.

  • Koridori lõppu pandud maiusekauss
  • Tiibadest ettepoole visatud mänguasi või pall
  • Koos koeraga tiibade vahelt läbi jooksmine
  • Koerast alati oluliselt eespool olemine

Kindlasti tuleb harjutada jooksukoridori olles ise kord ühel pool, kord teisel pool tiibasid, kuna ka koertel on sarnaselt inimestele eelistatud pool, mis võib kujuneda välja ka inimese enda käelisusest tulenevalt.

Jooksukoridori harjutust saab teha mitut moodi:

  • lendstartides koos koeraga esimese tõkke juurest
  • Jättes koera esimese tõkke juurde ootama kas iseseisvalt või abilise kätte, eemaldudes piisavalt, et oleks endal edumaa kiire koera ees, aga ka endal jooksuruumi viimase tõkkeni jõudmiseks ja seal mänguasja viskamiseks

Kodus jooksukoridori harjutamiseks võib kasutada koonuseid, toole, tumbasid vms, mille puhul koer saaks mööduda ühelt, handler teisel poolt.

2. Juhtiv pool ja selle vahetus

Juhtiva poole all peetakse silmas seda poolt, millel koer handleri suhtes jookseb. Erinevatel juhtudel tekib rajal vajadus seda poolt vahetada ja jätkata koera juhtimist teise käega. Põhilised kolm manöövrit selle tegemiseks on front-cross, blind-cross ja rear-cross. Kõigi kolme puhul tähendab nimetuses “cross” seda, et handler ületab koera liikumistrajektoori

Nii Front-cross kui ka Blind-cross puhul on manöövri eduka sooritamise eelduseks see, et handler on koerast eespool. See on meelepärasem neile koertele, kes on rajal ehk aeglasemad, veidi ebakindlamad, rohkem handlerile kui erinevatele rajaelementidele orienteeritud. Mõlemad manöövrid nõuavad handlerilt rohkem liikumist ja teinekord ka pikemat jooksutrajektoori. Ühest küljest tekitab see handlerile rohkem tööd aga teisalt võib see aidata hoida aeglasemat koera liikumisest ja vältida rajal seisakuid või aeglustamist, mis võib juhtuda, kui handler võtab tempo alla mõne teise võtte tarvis.

Front-Crossi eeliseks on see, et handler  on seda sooritades alati näoga koera poole ja ta näeb pidevalt, mida koer teeb ja kas ta reageerib õigesti.  Seetõttu tundub see olevat turvaline valik. Front-crossi miinuseks on kindlasti see, et Front-crossi sooritamine eelpool nimetatud kolmest võttest on kõige aeganõudvam, koosnedes kolmest sammust mille puhul tuleb neid samme ka sättida, et õigele poole pööret alustatakse õige jalaga. Sammude osas võib tõmmata mõningaid paralleele valsisammudega, mistõttu kutsutakse front-crossi ka valssimiseks.

Kui Front-crossi jaoks rajal aega ei jää või on oht, et front-crossiga suunatakse koer edasi liikuma vales suunas, on võimalik juhtivat poolt vahetada ka blind-crossi abil. Blind-cross, nii nagu ka nimi viitab tähendab seda, et poolevahetus toimub handleri jaoks pimesi. Seda manöövrit võib võrrelda nende kordadega jalutuskäigul, kus koer on jäänud meist selja taha ning üritab jätkata jalutamist rihmakäe vastaspoolelt. Kõige kiirem viis rihmakäe (agilitys juhtiva käe) õigeks saamine, on tõsta see selja taga ringi ühest käest teise. Blindcrossi sooritades toimub täpselt sama – motiveeriv maius või mänguasi tõstetakse selja taga ühest käest teise. Suurim aps, mis selle manöövri ajal võib juhtuda, on see, et vahetus ei toimu koera jaoks piisavalt selgelt – teine käsi jääb võrdselt motivatsiooniga juhtiva käega külje peale laperdama. Kui handler jätab sellises olukorras ka koera poolevahetuse visuaalselt üle õla kontrollimata, on üpris tõenäoline, et koer jätkab liikumist “valel” käel.

Kolmas viis poole vahetamiseks on rear-cross. Kui eelmise kahe võtte puhul oli koerajuht alati koerast ees, siis rear-crossi puhul on koer koerajuhist eespool. See eeldab, et koer on kiire, enesekindel ja iseseisev. Vastasel juhul tõmbab seesugune manööver koera tempo alla – pole enam oma inimest keda taga ajada. Halvemal juhul võib koer otsa üldse ümber pöörata näoga omaniku poole.

4. You Start, I Follow (autor Polona Bonac)

You Start, I Follow on hea harjutus julgustamaks koera rohkem initsiatiivi üles näitama, tegevusi algatama ja vähem sõltuma handlerist. See mäng on hea üleminek järgmisele tasemele, kui koer saab mänguasjade ja handlimisega abistadejs juba hakkama, aga ei ole veel selle peale tulnud, et sama distantsilt või iseseisvalt teha. Mängu mõte seisneb selles, et koer astub esimese sammu, olgu selleks siis pööre ümber tiiva, tunnel, edasisaatmine tõkkele vms. Alguses võib koera abistada mikroliigutustega, astudes sammukese tõkke või tunneli suunas, kallutades või pöörates keha. Oluline on see, et see, et handleri roll oleks kuni koera esimese liigutuseni minimaalne, passiivne, aga peale sooritust tehakse koera jaoks meeletu mäng ja pidu.

3. Kontaktpinnad

Kontaktpinna elementideks rajal on kiik, poom ja A-takistus. Need panevad proovile koera julguse ja tasakaalu – poom ei ole kuigi kõrge aga on võrdlemisi kitsas, kiige puhul tekitab ebakindlust see, et jalgealune ei ole kõige stabiilsem, A-takistus võib saada proovikiviks neile koertele, kellel on kartus kõrgete kohtade ees. Omaette risk on ka see, et poom ja kiik võivad koerale paista üpris sarnastena. Kui koer, kellele meeldib väga poomil käia, läheb eksikombel sama hooga kiigele, võib ta ehmatada, kui kiik äkitselt alla hakkab vajuma. Lõpptulemusena võib hakata koer kartma nii kiike kui ka poomi, kuna on kaotanud mõlema vastu usalduse. Lihtsam on sedasorti ehmatusi vältida ja läheneda igale elemendile ettevaatlikult, koera mitte tagant utsitads ja survestades. Kui koera jaoks on hirmuäratavaks A-kõrgus, võib tõsta ta poole A peale, suunaga alla ja lasta sealt alla joosta, tõstes iga kord natuke kõrgemale. Sama saab teha ka poomi puhul. Mõlemal juhul tuleks vältida seda, et koer hüppab A või poomi otsas külje suunas või üle sinise kontaktala maha. Selle vastu aitab see, kui koer saab kontaktalal preemiat ja seejärel ta vabastatakse. Kiige puhul tuleks kasutada kindlasti abilist, kes hoiaks kiige langevat otsa stabiilsena. Hea oleks see, kui koer läheks vabatahtlikult kiige otsas asuva kontaktpinnani. Selleks võib kasutada maiusterada. Alternatiiv oleks ka kiige puhul koer tõsta ülemisse otsa ja premeerida teda seal, kiigutades samal ajal kontrollitult ülemist otsa koos koeraga. Kui koer keeldub maiustest, tähendab see, et tema jaoks on olukord liiga hirmuäratav ja tuleb minna mitu sammu tagasi ja leida situatsioon, mis pole tema jaoks hirmus. Kiigekartusest üle saamiseks võib lasta koeral ka lihtsalt hüpata maasoleva kiigeotsa kontaktpinnale ja premeerida seal olemist rohkete maiustega. Tasapisi võib hakata seda otsa maast üles tõstma, et tekiks ka väike kukkumismoment ja nii tibusammudega edasi kuni täispika kiigeni. Kiigehirmu aitavad leevendada ka kodused harjutused tasakaalulaua, kapiuste ja sahtlitega, rulaga sõitma õppimise trikk jne.

4. Püsivus

0. Soojenduskaheksad ja jalgade ümber slaalom

1. Juhtimine mänguasjani

Mängid enne koera “soojaks” või näitad talle toidukaussi pandud maiuseid, et ta teaks mille nimel jooks käib. Jätad koera ootama või annad abilise kätte. Eemaldud koerast ja jääd seisma. Kui koera motivatsioon on toidukauss või pall, pane see endast 2-3m eemale otse koera jooksutrajektoorile ette. Kui see on pehme mänguasi, võid ka visata. Võta sisse stardipositsioon – juhtiv käsi ja juhtiv jalg (see, kummalt poolt koer sinust mööduma peab), on taga, käsi välja sirutatud koera silmade kõrgusel. Kutsu koera ja juhi ta mänguasja või toiduni. Kui koer kipub sinu käest rohkem huvitatud olevat, tee paar jooksusammu mänguasja või toidu suunas ja viita käega sellele. Mängi alati koeraga ja kiida teda väga energiliselt, kui ta möödus sinult õigelt poolt. Proovi mõlema poolega sama harjutust

2. Juhtimine kaarega
Algus sama nagu eelmisel harjutusel, aga selle erinevusega, et kauss või mänguasi pannakse koera jooksupoolest vastaspoolele maha. St – kui koer peab jooksma paremalt, on mänguasi või toidukauss 2-3m eespool ja veidi vasakul. Kui koer vabastatakse, kutsu teda juhtivale käele, vajadusel kätt liigutades, häälega kutsude vms, et koer ei valiks otseteed. Kui koer siiski valib otsetee on 2 varianti kuidas käituda – napsa mänguasi tema nina eest ära või võta talt mänguasi lihtsalt ilma suuremate emotsioonideta ära ja proovi sama harjutust kohe uuesti, aga tee seekord see tema jaoks lihtsamaks:
a. pane motivatsiooniese natuke vähem külje peale maha
b. hoia motivatsioonieset kuni koera õigelt poolt tulekuni käes ja viska see (pall või nuts) alles siis vastassuunda
c. Selle asemel, et olla koera poole ainult küljega, keera terve ülakeha tema poole. Õige asendi saamiseks pööra tagumise jala varbad koera suunas. Juhtiv käsi (sama pool, mille jala varbad on koera poole pööratud), võib olla nii otse koera poole pööratud kui ka veidi külje peale välja sirutatud, et sealt koer kinni püüda ja enda eest läbi juhtida. Kui koer on sinu eest möödumas, keera ka ennast uuesti koera liikumise suunda

Kui koer reageerib mänguasjast ilma jäämisele väga rängalt (kaotab entusiasmi, traavib vms), tee vahelduseks mõned väga lihtsad variandid, kus toit/mänguasi on otse koera trajektooril.

3. Juhtimine ärakutsumisega
Vali kaks motivatsioonivahendit – üks igavam, teine ägedam. Pane igav endast 2-3m ettepoole ja hoia ägedat enda käes. Kui koer tuleb, muuda käes olev mänguasi või motivatsioonivahend “elusaks” seda raputades jms tehes, et koera tähelepanu sellele saada ja pööra kohapeal koos koeraga tuldud suuna poole tagasi. Kui motivatsiooniese oli paremas käes, pööra üle vasaku õla vasakule 180 kraadi. Kui see õnnestus, proovi sama, aga vaheta ära esemed – motiveerivam on maas, ja vähem motiveeriv on käes. Taaskord tee pööre ümber iseenda, aga seekord 360 kraadi ja pöörde lõpus juhi koer maaslamava mänguasjani

Kõigi kolme harjutuse puhul on oluline mitte rutata liiga raskete variantideni liiga ruttu. Oluline on see, et koera õnnestumisprotsent oleks kõrge kuna siis on ka motivatsioon kõrgem

4. Juhtimine ümber tiiva

Jäta koer mõned meetrid enne tõket või koonust vms objekti ootama ja jää ise sellele objektile võrdlemisi lähedale seisma. Kui koer peab mööduma esemest vasakult pool, on juhtiv käsi/jalg vasak. Kui koer peab mööduma esemest paremalt poolt, on juhtiv käsi/jalg parem. Näita koerale juhtiva käega objektist vasakule, kust ta peab ümber minema. Vajadusel võta ta vastu vastaskäega tõkke tagant, et vältida tagasipööramist või sinu ja objekti vahelt läbi pressimist. Kui see harjutus ei õnnestu hoo pealt, tule selle juurde tagasi siis, kui koer oskab käe suunamise peale pöörata ümber tõkke.

5. Käega ümber tõkke pöörama suunamine

Mõtle välja pöörete jaoks käsud – paremale on TAK-TAK/TAP-TAP/TÄPP-TÄPP vms, vasakule on TIK-TIK/TIP-TIP vms. Harjuta mõlemale poole pöördeid selliselt, et eelmisest tunnist tuttav meelitav käsi tuleb mängu ühe hiljem ja hiljem. Paremale pöörates, võta koer vasakule käele, ütle TAK-TAK vms ja vasaku käega näita talle objekti/tiiva vasakut külge. Et koeral oleks veel rohkem infot sinu kehakeeles, võid samal ajal ka sama jalaga astuda sammu objekti vasaku külje suunas. Parem jalg on selle harjutuse ajal täiesti paigal, vasak liigub edasi tagasi. Nii kui koer on juba liikunud objekti kõrvale, kliki ja näita talle tõkke paremalt küljelt mänguasja või maiust. Harjuta sama mõlemale poole. Koera käsust aru saamise kontrolliks proovi näidata tõket ainult sammu või õlgadega. Alguses lähemalt, hiljem kaugemalt. Kui koer sellele pihta saab, premeeri teda väga energiliselt! See on tõeline pidu. Kasvata distantsi ainult siis, kui koer suudab minna iseseisvalt või ainult sinu sammude peale ümber tõkke

6. Ettevalmistus kiige, poomi ja A-ga toimetulekuks

Nende elementide puhul on suurimaks takistuseks koerte puhul see, et need on rohkem-vähem ebastabiilsed ja võrdlemisi kõrged. Mõlemad aspektid on enamike koerte jaoks võrdlemisi hirmutavad. Et koeral oleks nendega kokku puutudes vähem hirme, saab teda treenida ka kodus kasutades selleks erinevaid inimestele mõeldud spordivahendeid (vahtplastist rullid, tasakaalulauad, tasakaalupadjad, fitness pallid, rulad jms) ja uksi-sahtleid. Hirmu liikuvate ja ebastabiilsete pindade ees saab leevendada julgustades koera neid käpaga puudutama ja neile peale ronima. Ehk siis koer saab ajapikku aru, et tema suudab oma tegevusega kontrollida nende objektide liikumist ja käitumist. Igasugu selliseid trikke õpetades on oluline jälgida kahte asja

a. Et koera ei survestata liialt takka vaid lastakse tal liikuda omas tempos
b. Et omanik valiks vahendeid sellist, et need pole koera jaoks liiga hirmuäratavad. Rula puhul alustada karvase vaiba peal, kus see ei veere nii hästi kui parketil, tasakaalulauda stabiliseerida alguses külgede pealt, kapiust hoida alguses vähem lahti, et liikumise ampluaa oleks väiksem, sahtlile panna alguses käterätt vms vahele, et pehmendada seda kolksu jne

7. Väljakutse – 4 käppa kasti

See on lõbus trikk, mis arendab väga palju kohera kehatunnetust ja eelkõige tõstab tema teadlikkust oma tagakäppadest ja kuidas nad töötavad :)

20ndal veebruaril usaldati minu kätte 7 kutsikaohtu loomakest eesmärgiga aidata neil astuda esimesed sammud agilitymaailmas. Kuna Bosse pealt ma näen ise kui oluline isik kutsika elus on tema esimene agilitytreener, siis ma muretsesin ise tohutult ette, et mis juhtuma hakkab. Ega ma pole selline treener, kes teeks nii handlerite kui ka koerte motivatsioonile ja agilityarmastusele üks-null. Minu suureks heameeleks alustas umbes samal ajal ka minu ülelombi sõbranna algajate agilitykursusega ja nii need ideed hakkasid vaikselt kogunema, et kust alustada jne. Mul on tohutult hea meel, et ma olen Bosse peal saanud katsetada nii balkanlaste lähenemist, natuke Susan Garretti mängusid ja et pilt terviklik oleks, siis otsustasin ka üheks kuuks One Mind Dogs ligipääsu osta, et just algajatele mõeldud harjutustega oma tööriistakohvrit täiendada.

Laupäeva hommikul läksin ma halli ilma igasuguste ootuste ja lootusteta. Kõik koerad, kellega ma pidin üsnapea kohtuma olid minu jaoks täiesti võõrad nii nagu ka nende omanikud. Seega esimene trenn oli mõnes mõttes rohkem minu enda koolitamine – aru saada, kellega mul tegemist on, mis võiks olla ühe või teise inimese-koera paari tugevad ja eelkõige nõrgemad küljed, et saaks edaspidistes trennides just neile kohandatud variatsioone harjutustest välja mõelda.

Esimese trenni teemad kujunesid välja järgmised

1. Trikid ja soojendusharjutused

Lisaks vigastuste vältimisele aitavad lihtsad trikid hinnata koera meeleolu ja keskendumisvõimet antud situatsioonis – kes on uuest keskkonnast võibolla natuke stressis ja ei taha just kõige parema meelega omanikule tähelepanu pöörata. Harjutasime kohapeal pöördeid ja ümber jalgade kaheksaid. Head trikid soojendusharjutusteks on ka istu-seisa-lama asendivahetused, tagurdamine, sitsi-lama-sitsi ja sitsi-seisa-sitsi. Viimase kahe puhul ei tohiks neid noorte koertega väga mitu korda järjest teha, kuna need on füüsiliselt väga paljunõudvad. Suurte koerte puhul on sitsimine selline trikk, mida võiks esimesel eluaastal üpris vähe teha ja õppides tuleks kindlasti kasutada esikäppade toetamiseks mingit abivahendit (enda käsi, joogapall, taburet vms) ning jälgida, et koer istuks korralikult ja võrdselt, mitte ühe puusa peal. Kui koer kipub vajuma ühele puusale, tuleks enne korralik hea rühiga istumine selgeks saada ja alles siis jätkata sitsimise õppimisega, et mitte riskida vigastustega

2. Saagimängud vol 1

Koerajuht mängib kohapeal koeraga, tekitades veidi elevust. Seejärel annab ta koera abilisele üle kinnihoidmiseks ja eemaldub ise c.a. 5-10m, jäädes seisma varvastega koerast eemale, st selg koera poole, parem jalg veidi ees, vasak taga. Hoides mänguasja vasakus käes ja vaadates koera üle vasaku õla kutsub koerajuht koera. Abiline vabastab koera, kui tunneb rihmas tõmmet ettepoole. Kui koer jõuab koerajuhini, saab ta sikutada ja mängida. Sama ka mänguasja paremas käes hoides. Kui koer ei pööra piisavalt tähelepanu, võib kutsuda nimega, raputada või teha muid mänguliigutusi mänguasjaga. Kui koer ei talu seda, et keegi teine hoiab teda kinni, tasub proovida sama harjutust püsilamamisest/istumisest vms. Kui koer aeglustab silmnähtavalt koerajuhile lähemale jõudes, tuleb end ise huvitavamaks muuta kruvides koera jaoks pinget enda häälega, piiksutades mänguasja või alustades mänguasjaga mängimist juba üksi enne kui koer on koerajuhini jõudnud

3. Saagimängud vol 2

Algus sama, nagu eelmises harjutuses, aga erinevus on selles, et kui koer hakkab jõudma koerajuhini, jookseb koerajuht eest ära nii kaua kuni koer ta “kätte püüab”. Joostes tuleks üritada mänguasjaga olevat kätt ja õlga pöörata koera poole, et koer tuleks kindlasti selle käe juurde, mitte vastaskäele. Kui koerajuht keerab end liiga otseks ega vaata üle õla koera, võivad mõlemad käed tunduda koera jaoks võrdsetena ja ta võib eksikombel joosta teisele poole. Kui koer ei talu seda, et keegi teine hoiab teda kinni, tasub proovida sama harjutust püsilamamisest/istumisest vms. Variant on ka hoida koera ise kinni või isegi lükata teda rinnust kergelt tagasi ja startida seejärel koos – st hakata kohe jooksma koos koeraga.

4. Saagimängud vol 3

Koerajuht mängib koeraga ja jätab ta abilise kätte ning viib mänguasja c.a. 5m eemale maha ning tuleb koera juurde tagasi. Kui koer vaatab mänguasja keskendunult – pilk fokuseeritud, suu suletud siis võib lubada tal joosta mänguasjani. Kui koeral on väga suur himu mänguasja juurde, võib koera kinni hoides oodata ka ära see hetk, kus ta avaldab rihmale ettepoole survet ja alles siis vabastada. Kui seda survet pole tulemas, ei ole mõtet seda ootama jääda ja innustada teda lihtsalt mänguasjani jooksma. Kui koeral pole huvi mänguasja vastu, võib proovida sama toidukausiga või lasta abiliselt sama mänguasjaga natuke maas mängida, seejärel jätta see lebama ja astuda sammu eemale kuniks koer jookseb mänguasjani

5. Saagimängud vol 4.

Koerajuht hoiab koera kinni ning mängib koeraga. Kui ühel hetkel õnnestub mänguasi ära napsata, viskab selle nii kaugele kui jaksab ja vabastab koera lastes tal mänguasja juurde joosta. Kui koeral on suur himu mänguasja järgi võib oodata enne vabastamist jälle sama rihmasurvet

Kõiki mänge saab mängida nii erinevate mänguasjadega kui ka maiustega. Eriti head on vinnutatud pehmed maiused (a’la Hauhau Ankkafilee)

6. Pöörded ümber tõkketiiva või muu vertikaalse asja (puu, põrandalamp, laua- või toolijalg, koonus, prügikorv vms)

Pöörete lõppeesmärk on sooritada neid kiirelt, tihedalt ja iseseisvalt (st koera on võimalik kaugelt saata) mõlemas suunas.

Pöördeid on võimalik õpetada klikkeriga shapedes. Klikkeriga õpetades on koer rihmast lahti turvalises ruumis, kust ta ei saa ära joosta. Maiuse või mänguasjaga meelitada EI TOHI. Eesmärk on panna koer ise mõtlema ja nuputama välja, mida temalt oodatakse. Alustuseks tuleks klikkida igasugust interaktsiooni selle objektiga ümber mille koer peaks pöörama – pea pööramine sinnapoole, nuusutamine, üksikud sammud või isegi väike tasakaalumuutus kehas selle objekti poole. Preemiat peale klikki ei tasu anda käest vaid pigem põrandalt selle objekti juures viisil, mis julgustaks koera õiges suunas ümber objekti edasi liikuma. Oluline on pidada meeles seda, et täispööre ei saa olla kohe alguses kriteeriumiks, mille eest koer maiust saab, vaid selleni tuleb jõuda tibusammudel. Klikkeriga koera treenides on parim klikkide arv minutis c.a. 25. See tähendab seda et ligi iga 2 sekundi tagant peaks leidma midagi, mida koer teeb ja mida saaks premeerida kui sammu õiges suunas. See eeldab lati väga madalale laskmist :) Selle meetodi  puuduseks võib pidada seda, et sõltuvalt koerast võib õppeprotsess kauem aega võtta. Samas on eeliseks see, et selgeks saadud oskus on oluliselt tugevam, iseseisvam ja välistest mõjutajatest sõltumatum.

Pöördeid saab õpetada ka mänguasja või maiusega meelitades. Paremale pöörates tuleks hoida koera kinni vasaku käega ning suunata teda objekti vasakule poolele. Samal ajal on parem käsi maiuse või mänguasjaga objekti taga või isegi ümber objekti, nii et mänguasi ulatub vasakule poolele. Kui koer on mänguasjast või maiusest huvitatud, võib ta lahti lasta ja joosta ümber objekti. Koera kaelarihmast või traksidest kinni hoides võib oodata sama tirimisefekti, mida kõigi saagimängude puhul oli vaja. Vasakule poole pöörates on kõik vastupidi – koer on paremas käes ja meelitav ese on vasakus käes, ümber objekti vasaku külje objekti taga. Tähelepanu – oluline on see, et koer tuleks ümber objekti koerajuhi ja objekti vahelt, mitte koerajuhi selja tagant. Vajadusel tähendab see seda, et kui koer on juba objekti taha jõudnud, tuleb natuke ise eemale astuda, et koerale ruumi jääks. Preemia saab koer ideaalvariandis siis, kui ta on uuesti objekti ette jõudnud. Alguses võib premeerida ka seda, kui ta on objekti taga. Selle meetodi eeliseks on see, et tulemuse saab väga kiiresti. Samas sõltub selliselt õpetatud koer väga palju maiusest, mänguasjast või ka lihtsalt käe olemasolust. Läbi sellise meelitamise õpetades tuleks vabaneda meelitavast käest nii ruttu kui võimalik, et koer suudaks ka ilma selleta töötada.

Kodused tööd

1. Treenida soojendusharjutusi, et koer suudaks teha sujuvalt 2-3 pööret või 2-3 kaheksat ümber jalgade

2. Harjutada samu saagimängusid

3. Harjutada pöördeid ühele poole ja teisele poole

Sel pühapäeval olin end kirja pannud pealtvaatajana Pete Huotari agilityseminarile TAKOs. Alguses mõtlesin Bossega koos minna aga Sirje arvas, et ka kõige parem treener ei näri nii lühikese ajaga sellistest kiiksudest läbi. Lisaks polnud ma ise kindel, kuidas Bossele selline seminari-stiilis intensiivne asi võiks istuda. Praegu mõeldes pean tunnistama, et see oli õige otsus, minna üksi. Ühe ja sama koha kordamist ja drillimist oli sellel seminaril ikka meeletult ja B oleks mind ma pakun et 5nda minuti pealt pikalt saatnud sellise asja peale. Päris maha visatud aeg ja raha see seminar siiski ei olnud, kuna osa põhimõtteid koera juhtimisel jäävad ikka samaks – oled sa siis soomlane või sloveenlane ;)

Tegin enda jaoks ka portsu märkmeid

  • Liini mõiste – koera jaoks arusaadav trajektoor, mida mööda lihtsalt ja loogiliselt tõkkeid võtta. Õlad ja käed näitavad liini, põlved/varbad tõket
  • Liigne kätega vehkimine sh ka käte ja õlgade erinevas suunas näitamine tekitab koeras segadust
  • Paljude koerte omanikel on n.ö. kiirete jalgade probleem. Nende prioriteedid on kiire-kiire-kiire-juhtimine kuigi peaks olema juhtimine-juhtimine-juhtimine-kiirus. Ei tohi koeral eest ära joosta, tuleb oodata ära silmside koeraga kui ta tõkkelt tuleb enne kui edasi minna.
  • Parim motivatsioon koera jaoks on puhas ja selge juhtimine
  • Verbaalsed käsud, mida koerale antakse, peavad olema õigesti ajastatud. Kui need tulevad liiga hilja, võib mõne koera jaoks olla tõkke ja käsu vahele jääv maa n.ö. motivatsioonita – tal puudub ülesanne, eesmärk. Kui koer ei tea, mis ta peab tegema, tõmbab see kõige enam koera motivatsiooni alla. Kui koeral on ülesanne, on ta tõkkelt tõkkele minnes motiveeritum
  • Tuleks vältida ülejuhtimist ehk siis mitme erineva tehnika kasutamist samal tõkkel, kui piisaks ühest
  • Valss peaks olema 3 sammu ja kõik. Peale valssimist ei tohi kohe koerale selga keerata (koer ei pruugi aru saada kummale käele tulla). Edasi tohib liikuda alles siis, kui koeraga on silmside olemas. Uimerdama ja liiga pikalt kontrollima ei tohi jääda. Peale valssi demonstreeris Pete palju sellist lausa üle võlli koera poole pööramist ülakehaga, käed ja rindkere avatud (Umbes selline žest nagu ise ka imestaks, käed laiali, et WOW!, kas tõesti mu koer on nii tubli?)
  • Kui valsi tegemisel hiljaks jääda tulevad liiga suured kaared
  • Rajal tuleb ALATI koera vaadata ja koer peab alati tõkkeid vaatama. Kui koer vaatab handlerit, on  ta segaduses ja küsib handlerilt: “Mida teha?”
  • Haukuv koer võib olla frustreeritud koer. Kui koer rajal haugub, tuleb aru saada, mida ta ütleb – on ta erutunud ja elevil ja rõõmus või pahane handleri peale
  • Koera nime ütlemine võib koera tähelepanud tõketelt ära viia
  • Madala motiga koer vajab vähem tehnikat ja rohkem fun jooksusid ning ohtralt sotsiaalset preemiat – ülevõlli kiitust
  • Tahasaatmine lükkava käega (lehvitus) on halb, tuleks kasutada tõmbavat kätt ja see peaks olema kõigil koertel (nii mini, mini kui ka maksi) konkreetne (küünarnukk üle tõkke)

Kokkuvõtteks: mulle meeldis kõik see, mis puudutas koera vaatamist, oma õlgade/käte ja varvaste/põlvedega õigete suundade näitamist. Ma pole 100% kindel, et see koera liini mööda jooksmine on kõige handlerisõbralikum. Rajal oli üks koht tagumises otsas, mida kõik suurte koerte omanikud oleks handlinud ise hoopis teistmoodi. Pete aga pani kõik “oma raamidesse” ja tema reeglite järgi ühte moodi seda jooksma ja kiiremate handlerite/kiiremate koerte puhul selle koha õnnestumine tundus lõpuks ikka olevat suht õnnemäng, mitte eduka handlemise tulemus, vähemalt kõrvaltvaatajale. Teine koht, mille lahendamine oli minu jaoks küsitav oli praktiliselt ühel joonel olev slaalom, pikkushüpe ja küljega hüpe, mille koer pidi võtma n.ö. ebamugavamalt poolt. Ehk siis igati loomulik tunduks seal võtta appi vastaskäsi, et anda koerale lisainfot. Kui palju oli seal kohas koeri, kes lähenesid tõkkele lausa sik-sakis – nad mõtlesid ise oma peades mitu korda ringi kummalt poolt peaks seda võtma. Ja oli koeri, kes ilma vastaskäeta ei saanudki sellest kohast jagu, ükskõik kui täpselt see tagumine käsi oli suunatud otse taha.

Mulle laisa handlerina meeldib mõelda nii enda kui ka koera jaoks võimalikult lihtne ja mugav trajektoor välja, võttes arvesse ka turvalisust – st ma ei jookse ennast kuskile tiiva taha kinni, kust liikuma saamiseks on oht terve tõke kaasa tõmmata. Ja sinna juurde siis vajalik abistav info kahtlastesse kohtadesse selguse loomiseks.

Viimast võrdles Pete seminaril kui ehitud jõulukuuske. Tema silmis on puhtalt koera liini jooksmine n.ö. puhas ehtimata metsast toodud kuusk. Kui sinna kõik agilitytilulilu juurde panna, ehk siis ehtida kuusk kurguni ära, ei ole kuuske ennast selle alt enam nähagi. Well.. ütleme siis nii, et mulle meeldib siiski ehtida kuuske ühte-kahte tüüpi minimalistliku omavahel kokkusobivate ehetega, nii et näha on nii kuuske kui ka ehteid, mis ainult rõhutavad kuuse loomulikku ilu :)

Peale eilset trenni sattusin mõtlema sellele, mis meeleolus Bosse ühes või teises situatsioonis agilityt jookseb. Kui üldiselt võib märgata erinevust kiiruses, meeleolus ja keskendumisvõimes treening- ja võistlussituatsioonis, siis Bosse puhul olen tähele pannud veel seda, et lisaks neile kahele on veel n.ö. vabakava situatsioon, kus koer käitub veel kolmandat moodi.

Eile halli jõudes olin valmis arvestama sellega, et Bosse võib olla nädalalõpu võistlustest veidi väsinud veel, aga nii kui läksime platsile sooja tegema, kalpsas ma kõrval selline… kontrollimatuse ja kontrollitavuse piiri peal hullav nuustik. Bosse oli tõesti heas tujus, nautis jooksmist, tõkkeid, tunneleid, kontaktelemente ja slaalomit. Soojendusringil pole mul kunagi mingit plaani, mida joosta. See mis ette jääb, sellest üle lähme. Kui Bosse jätab mõne minu vaimusilmas planeeritud tõkke vahele, siis ma parandada ei viitsi vaid lihtsalt jookseme ja hullame platsil. Teinekord mixin sisse ka mõned juhtimiskohad a’la taha lükkamine, serpetiini tõmbamine vms ja sellisel spontaansel kujul need Bosse hoogu ja tuju alla ei tõmba. Kui ma peaks Bosset nendel hetkedel kirjeldama siis kasutaks ma sõnu – muretu lillelaps. Ta jälgib mind aga ei stressa ega mõtle üle.

Nii kui trenn jõuab oma järjekorraga harjutuste juurde toimub Bosse peas mingi klikk ja ta lülitub enda mõistes siis “töörežiimi”. St ta keskendub, pingutab nii, et ma lausa näen, kuidas tal rattakesed peas pöörlevad. Kogu see hull mõttetöö tundub olevat see, mis tal tempo alla võtab – mida kiirem hoog, seda raskem on keskenduda ja seda lihtsam on eksida, mõtleb Bosse arvatavasti.

Ja see kõik võimendub veelgi tugevamalt võistlussituatsioonis. Ma ei jookse kunagi aja, koha ega mille iganes peale. Minu jaoks on iga võistlus eelkõige trenn, kogemus. Kas ma kardan ise midagi ära käkkida ja Bosset alt vedada – jah, alati, meeletult. Eile hakkasin mõtlema, kas minu surve iseendale olla Bossele vääriline partner rajal, on ka Bosse jaoks tajutav. Kuna me oleme sellised sukk ja saabas teiseteise mõtete lugejad äkki Bosse loeb ka võistlustel mu mõtteid ja emotsioone ja mõtleb: “Oh pagan, kui inimene nii pingutab, siis ei saa ma ka asja vabalt võtta, äkki vean teda ise hoopis alt ja see pole ju ilus”. Ja nii me kaks lollakat ülemõtlejat oleme seal rajal, mõlemal rattad peas keerlemas :)

See chill-relax vs über-keskendumine tuleb eriti selgelt välja slaalomi puhul. Suve alguses hakkasin ma trennis Bosset piisavalt usaldama, et lasta tal ise otsida õige slaalomisse sisenemine üles, olla ise eemal või isegi tugevalt eespool. Kahjuks läksin pea terve suvi võistlustel ikka n.ö. turvalise mänguplaani teed, et näitan Bossele hästi selgelt ja üheselt mõistetavalt õige sisenemisnurga. Well… turvalisus my ass. Iga kord kui ma enda meelest aitasin Bosset, läks Bosse nagu meelega valelt poolt slaalomisse ka kõige no-brainerimate sisenemiste puhul. See jama jätkus kuni ühe võistluseni, kus mul juhtus mingi logistiline probleem ja mind polnud “õigel” ajal slaalomi juures Bosset “aitamas” ja “vaene” Bosse pidi iseseisvalt hakkama saama slaalomisisenemise leidmisega. Juhtus “ime” ja Bosse sai sellega ilma probleemideta hakkama. Kuna kaotada pole midagi, siis otsustasin proovida sama trikki ka järgmisel rajal, anda Bossele piisavalt õhku ja vabadust tegeleda slaalomiga iseseisvalt ja “ime” kordus taas. Ehk siis mul polnud sellest kõigest muud järeldust teha kui et minu suur abi ja ülemõtlemine slaalomisse sisenemise teemadel oli Bosse meelest hoopis segadust tekitav faktor. Nüüd siis ongi Bosse juba 2 võistlust iseseisvalt lahendanud slaalomiteemat ja see paistab talle istuvat. Siiski.. võrreldes võistlusslaalomit trennislaalomiga on kiiruses märgatav erinevus ja võistlustel võtab Bosse enne hoo maha ja keerab rattakestele peas tuure juurde ja keerutab neid kõigi 12 pulga ajal. Kujutan ette teksti tema peas: “Nii, nüüd vasak käpp läheb siia, parem tuleb kõrvale, taguotsa ajame samale poole, edasi parem käpp siit poolt, vasak tuleb järgi, vasak alustab liikumist, oot krt tagakeha jäi maha…” :) Ja siis on veel va vabakava slaalom, kus Bosse eksperimenteerib sammude ja kiirusega ja proovib paarishüppeid ja on ulmekiire algaja slalomisti kohta. Jah, vahest jääb viimane pulk vahele aga keda see huvitab kui esimesed 11 olid nii heas rütmis :) No pressure!

Suvi lõpusirgel

2015-09-01 Agility 41

Vahepeal on olnud taaskord nii kenad ilmad, et tuppa arvuti taha pole eriti jõudnud. Bosse on iga päevaga aina rohkem maakoerastunud. Iga kord Tiigil olles ma tuletan meelde, kuidas peale maaostu oli mul esimene prioriteet aed krundile ümber saada kuna muidu on ju Bosse ula peal ja kus kõik veel. Praktikas sai aga Bosse meie piirid väga hästi selgeks ja ka üksi Tiigil olles võin rahumeeli omi töid ajada, kuna tean, et Bosse põõnab vaheldumisi kas päikse käes või põõsa all. Sinna juurde pookisin veel aegajalt checkinnide tegemise – maiusekott kõhule ja iga natukese aja tagant kutsun Bosset oma nägu näitama, maiuse eest muidugi :) Nii ta ongi end see suvi tõestanud järjekordselt unistuste koerana. Ok, aegajalt kui naabreid liikumas on, käib ta neile tere ütlemas, aga kuna meil on kõik nii koerasõbrad, siis see paistab olevat kõigi osapoolte jaoks meeldiv sündmus :)

Suvelõputraditsioonina sai ka Luigel võisteldud. Et me see aasta A1 radu vallutame, võtsin julguse kokku ja regasin meid mõlemale päevale jooksma. Esimesel päeval oli see piinarikas ootamine kodus, kuna meie stardid olid alles õhtul. Lõpuks ei pidanud ikka närv vastu ja läksin A2 poole võistlemise ajaks kohale sõpradele kaasa elama. Minu suureks üllatuseks ehitati juba A2 teist rada – kogu ettevõtmine oli üle poole tunni ees. Hiljem selgus ka muidugi põhjus – kõik A3 võistlejad aeti otseteed peale DSQ rajalt minema. Üks asi on see, et see on kaugemalt kohale tulijate jaoks ebaõiglane maksta suured summad ja veeta rajal loetud hetked. Teine on see, et selline äraajamine on koera suhtes nii ebaaus. Kõik need koerad, kes on A3 jõudnud, armastavad agilityt üle kõige. Õhk, vesi, söök ja agility, mitte ilmtingimata selles järjekorras, on nende elus must-have. Ja siis neid karistatakse rajalt minema viimisega. Not very nice :(

Tulles tagasi meie jooksude juurde. Esimesel päeval oli meil DSQ meri. Esimene rada oli ülikaunis, kiire ja Bosse sai isegi slaalomi rütmi sisse ja harrastas paarishüppeid. Ma olin slaalomist nii vaimustuses, et lükkasin ta liiga kaugele peale slaalomit ja nii jäi Bossele liiga mugav valik poomi ja tunneli vahel ja no.. come on.. poom on ju ägedam. Lasin tal selle lõpuni joosta ja sigatsesin – ajasin ta rajalt lahkumise asemel ikka tunnelisse ja jooksime sama kaunilt raja lõpuni.

Teisel rajal oli B kuidagi hajevil, pani starditõkkest mööda ja alustas stopperiaja. Sama uhhuu jätkus ka slaalomist, kus ta ei leidnud õiget sisenemist üles ja vajus poole pealt lõhnamaailmasse välja. Oli see minust õige või vale otsus, aga ma otsustasin, et fine, kuupeale see slaalom, võtame DSQ ja jätame selle parandamata. Ülejäänud rajal sai B tuju ja hoo üles ja jooksime rõõmsalt lõpuni :)

Teine päev algas samade hoiatustega, et rajal ei mingit treenimist. Peale esimese päeva DSQ sadu ja slallijura lubasin endale, et olen tublim, ehk hakkab Bossele ka külge. Esimesel jooksul otsustas aga Bosse mu närvid kohe proovile panna. 2-3 esimest tõket hüpatud, kui miski läks Bossele silma ja ta istus maha ja kukkus end mõnuga sügama. Sügas hea 5-10 sekundit :D Mina see aeg seisin, muigasin ja ootasin, et ta oma protseduuridega ühele poole saaks. Ma mõtlesin, et tõrke eest saime niigi juba 5p, ei hakka teda togides edasi ajades veel 5 miinust või üldse dsq võtma. Kui sügamine tehtud, jooksime ülejäänud raja puhtalt lõpuni :) Ka va slaalomi. Pärast videot vaadates veendusin taaskord selles, kuidas mõned inimesed võtavad vist agilityt ikka liiga tõsiselt. Meie sügamisfiaskot saatsid ilmselgelt naerupahvakad, mis on täiesti normaalne. Keegi õela häälega naisterahvas aga kommenteeris, et ma olen ikka imelik perenaine, imetlen kuidas mu koer ennast sügab ja ei tee midagi. Noh jah, vist olengi imelik, kuna minu väike pea mõtles, et Bosset segades võib ta hakata paari tõkke pärast end jälle sügama kuna protseduur jäi pooleli :) Tegelikult jah – ei jookse me keegi mõisa peale ja seega ei ole ju vaja et veri ninast väljas oleks ;)

Viimane jooks oli agilityrada ja selle kohta ma muud ei oskagi kommentaariks öelda kui et juhhei, meie elu esimene puhas rada. Õnneks ei mahtunud me nibin-nabin ideaalaega. Miks õnneks? Kuna ma ei taha Bossega klassi vahetada. Esimese päeva kordusmõõtmise tulemusena jäi Bosse ikka midi klassi, mis tähendaks juba A2, et ta peaks hüppama 40cm – üle oma turjakõrguse, milleks mõõdetud 35.5cm. Seega.. kui me nüüd saame ühe puhta ja ideaalaega mahtuva tulemuse kirja, hakkame edaspidi lolli mängima, et mitte serti võtta. Enne viimast tõket vaatame aja üle ja kui mahume aega, siis ootame enne finishit, nii kaua kuni ei mahu. Paraku on Bosse tervis ja pikk ja mõnus eluiga mulle tähtsamad, kui võistlusklassid :)

Bosse suvi on möödunud peamiselt transformeerudes maakoeraks, kes rihmast ei tea miskit, siseruumidest ei tea ka miskit, jahib kõike, mis liigub ja valvab usinalt oma territooriumi. Bosse ise paistab oma uue rolliga täitsa rahul olevat – iga kord kui ees ootab kojusõit, tuleb mul hakata teda taga ajama kuna Bosse lihtsalt ei taha linna tagasi :D

Vahepeal oleme natuke ka võistlemas käinud, aga häästi natuke. Mõlemad suvised võistlused on olnud Veskimetsas ja mõlemal on Bosse mõnuga rokkinud ja poodiumikohti vallutanud. Bossega jooksmine on olnud mõnus ja viimasel võistlusel tõestas ta mulle ka seda, et isegi 4ndaks rajaks ei rauge ta hoog liiga palju. Suvega on Bosse kiik läinud päris kenaks ja trennis on slaalom ka super. Ometigi on võistlustel väljas slaalom alati korralik käkerdis olnud ja sealt me oleme pea igal rajal viieka võtnud. Peaks rohkem raja osana olevat slaalomit vist harjutama :S

Lõpetuseks mõned liikuvad ja mitteliikuvad hetked viimaselt võistluselt

Leia 10 erinevust :P
Bosse

Ja rokkstaar ise

11836788_1104516979576122_8671695186312313541_n