Blogi

Seni on Bosse reisid piirdunud peamiselt erinevate Eesti otsadega, kui üks kutsikaaegne Lätis käik välja arvata. See hiliskevad sai ette võetud agilityretk maailma agilitymekasse – Sloveeniasse. Let’s Play vilistlasena on mul Sloveenias tuttavaid rohkem kui ühe või isegi kahe käe sõrmede peal annaks kokku lugeda. Liita sinna otsa veel fakt, et Bosse treeneri, Sirje, borderkolli kasvataja on samuti Sloveeniast, oligi põhjus reisimiseks justkui olemas :)

Kuna lennukid ja üle-kaheksa-kilo koerad eriti hästi kokku ei käi, jäi transpordivahenditest sõelale auto. Väikse eeltööna olin juba ammu ammu välja uurinud, et Tallinnast Ljubljanasse sõidab c.a. 24h – 2000km. Otseloomulikult ei olnud plaan see ühes jutis ära sõita vaid teha Poolas peatus. Kuigi mitmed ütlesid, et Bialystockist kaugemale ei jaksa, võtsime eesmärgiks Varssavi alla jõuda, et hommikul ummikutest ees olla ja edasi kihutada. Kui me poleks teel Poola kogemata Valgevene piirile sattunud ja majutuse bronnimist liiga viimasele minutile jätnud, oleks see täiesti ok plaan olnud. Paraku logistilised möödapanekud muutsid viimased kilomeetrid parajaks pungestuseks. Ööbimiskoht oli seeeest ülikena ja mõnus

DSC_0006

Ka teine päev Varssavist Ljulbjanasse oli üpris ränk. Lõpus lugesin mõttes kilomeetreid ja võrdlesin kohalike vahemaadega – Tallinnast Narva, kaks Tallinn-Tartu otsa, kaks Tallinn-Pärnu otsa, üks Tallinn-Aegviidu otsa, kodust kontorisse… Peale seda hullu sõitu ootas meid ees ära teenitud pikk hommikune uni ja seejärel koobastesse, paraku ilma neljajalgseteta. Täpsemalt oli meie sihtpunktiks Skocjan koopad läänepool. Jõudsime sinna natuke ebasobilikul ajal – klassikaline ja pikem koopatuur oli just alanud ja järgmisena oli algamas n.ö. uus tuur, millest koobastes veedeti võrdlemisi vähe aega – 250m vs 2km. Otsustasime lõpuks võtta mõlemad tuurid ja kokkuvõttes oli see õige otsus, kuna üheskoos moodustavad nad kena terviku. Uue tuuri Reka jõe jõesängi mööda minev rada on hingematvalt kaunis ja ka parasjagu närvikõdi pakkuv. Klassikaline tuur oli minu jaoks mõnes mõttes dejavu, kuna see meenutas suuresti mitmeid teisi koopaid, kus oleme varasematel reisidel ekskursioonidel käinud.

Koju jõudes oli rõõmu rohkem kui rubla eest ja kihutasime koertega Ljubljana külje all olevale agilityplatsile, et vaadata, mis koerad peale sellist pikka autosõitu agilityst arvavad. Bosse oli platsi servas väga mõnusas meeleolus – sikutas, pakkus trikke jne. Platsile minnes oli ta aga täiesti kontrollimatu – jooksis amokki, võttis elemente nii kuidas ise heaks pidas. Eks ma siis mängisin natuke lolli ja ajasin teda taga (suurte agilitygurude pilkude all), et ühele lainele saada. Lõpuks õnnestus ta mul kuidagi endale sappa saada ja tegime tunneleid, kontaktpindu ja slaalomit. Bosse oli mõnusas hoos ja särtsu täis! Lähenevatele võistlustele mõeldes oli see üpris paljulubav :). Pärast trenni tegime veel mõnusa metsatiiru Ljubljana Tivoli park-metsas, mis oli äärmiselt sarnane Harku metsa offroad radadele. Väga sümpaatne oli minu jaoks see, et Sloveenias ollakse koertesse (ka lahtistesse) hoopis parema suhtumisega kui meil. Tänaval ja linnas peavad koerad ikka rihmas olema, aga metsas on lahtiselt kappamine üpris iseenesest mõistetav. Tsivilisatsioonis on koerad enamikes paikades teretulnud ja sellise suhtumise tulemus hakkab silma igal pool – koerad on hoopis sotsiaalsemad, paremini käituvamad kui meil siin kohalikud. Ja terve reisi jooksul ei märganud ma ühtegi mahaununenud “toodangut” kuskil teeservas. Respect!

Reedel oli meil plaan jätta pärastlõunal taas koerad koju puhkama. Enne tuuritasime nendega Ljubljana vanalinnas, mis oli meil kiviviske ja jalutuskäigu kaugusel.

Nii Bosse kui ka Hacker nautisid linnamelu, City Kitchen ahvatlevaid aroome, chillimist Ljubljana lossihoovis, trikitamist iga nurga peal. Koju jõudsid kaks väga väsinud lontut, kes võtsid otsetee suuna pessa. Kahejalgsed võisid minna rahus südamega BTC Citysse shoppama ja Atlantise veekeskusesse lõõgastuma, et siis laupäevaks vormis olla.

Laupäeval alustasime taaskord varahommikul 6 paiku sõitu Slovenska Bistricasse võistlema. Võistluskorraldus oli väga huvitavalt tehtud. A1 ja A2 jooksid vaheldumisi – kõigepealt kumbki hüpperaja, seejärel kumbki agilityraja. Seetõttu oli regamine mõlemal klassil varahommikul 7:30-8:30. Kuna Bosse vajas enne rajale minekut ülemõõtmist kolmandat ja viimast korda, ei tahtnud ma regamist viimasele hetkele ka jätta. Bosse rivistati regamislaua kõrval olevale platsile ja asuti mõõtma. Varasemalt on teda mõõdetud nii nibin-nabin üle 35 kui ka nibin-nabin alla 35. Seekordne kohtunik mõõtis Bosse jälle natuke alla 35 ja see siis lõi meie suure mõõtmissaaga lukku.

Rajad olid lõunamaalastele kohaselt trikikad. Isegi nende A1 oli sama keeruline nagu meil kohalik A3 teinekord on. Meil oli esimene kord A2 võistelda ja see oli ikka natuke jube. Raja õppimise muutis raskeks ka see, et kui meil on number ainult ühelt (õigelt) poolt näha, siis neil on number mõlemal pool ja näha ka läbi tõkke tiiva. Teise raja ma õppisingi valesti, käkkisin ära ja mõtlesin et krt, tuli disklahv aga tegelikult läks kirja väga kole puterdamistega rada. Esimene hüpperada oli meil DSQ aga see-eest imeilus ja Bosse kohta väga kiire.

Veetsime Slovenska Bistricas teguse päeva. Bosse šoppas kohalikke motivatsioonirihmasid ja mänguasju, kohtus oma Lets Play sõpradega ja matkas natuke metsaradadel ka.

Pühapäeval oli meil taas tihe programm ette nähtud – loomaaed, grill sõprade juurde ja lõpetuseks veel Bled järve äärde. Alustuseks loomaaiast. Seekord siis koos koertega!! Wow! See oli äge elamus. Ljubljana loomaaed on üldse väga mõnus ja hubane, meenutades rohkem meie Elistvere loomaparki kui Tallinna Loomaaeda. St loomadel oli piisavalt privaatsust ja neile loomulikke elamistingimusi. Minu jaoks oli põnev see, kuidas Bosse end loomaaias üleval peab, kas hakkab kellegi peale haukuma, kartma vms. Etterutates – Bosse nautis loomavaatlust täiel rinnal ja kartis äkki ainult natuke elevanti, kes purskas vett. Ülekõige fännas Bosse karu, gepardit ja muidugi metssea põrssaid ja marmosette. Nende peale hakkas lausa saba heast meelest käima, kui nad hästi lähedale uudistama tulid :)

Pärast loomaaeda ja grilli võtsime suuna Bled järve äärde. Natuke kahju oli sellest, et jõudsime sinna alles pärastlõunal, kuna päike läheb Sloveenias ikka üpris vara ja väga kiiresti looja – oleks tahtnud naatuke kauem nautida päikseloojangut. Sellegi poolest oli Bledi ääres superilus. Lisaks rannapromenaadil jalutamisele, on Bled järve ääres veel 2 kohustuslikku tegevust – kreemikoogi söömine ja paadiga keset järve asuvale saarele sõitmine. See osutus üpris värvikaks seikluseks. Enne meid oli paadis grupp hispaania pensionäre, kes kukkusid koeri nähes kilkama – uih ja aih ja põgenesid paadi kaugemasse otsa. Kui retk algas ja paadimees hakkas aerutama, vaatas Hacker, et see tegevus on küll kahtlane ja lasi paar haugatust kuuldavale. Hispaanlased pööritasid muidugi veel jubedamalt silmi. Vahetult enne saarele jõudmist kargas kõige agaramalt kilganud hispaanlanna püsti, istus mulle ja Bossele praktiliselt otsa, et oma saarevaate pilte teha. Hoidsin hinge kinni, et Bosse ei ütleks talle midagi kui ta Bossel praktiliselt seljas nühkis, kui too üritas mul süles tududa ja vaadet vaikselt imetleda. Õnneks oli paadimees, kes ta oma kohale hoopis kamandas ja meie seltskonna ees vabandas :)

Pärast Bled järve ääres turistide mängimist jõudsime täpselt viimasteks hämarateks hetkedeks Bohinj järve äärde, kus koerad said vees sumada ja mina mõned pildid teha

DSC_0530

Esmaspäev oli ilma mõttes kõige kahtlasem – igal pool lubati vihma – küll 1, küll 3 piiska koos äikesega. Yr.no kaarte lapates panin tähele, et Velike Planina ja Kamnik piirkonnas on hommikupoole nagu enamvähem talutav ilm. Et Velike Planinat olid meile ka mitmed kohalikud soovitanud, läkski see loosi. Sõit 1400m kõrgusele oli päris… khm… huvitav. Mööda kitsaid piireteta kruusateid, ühel pool varisemisohtlik mäenõlv, teisel pool kuristik. Vahetult enne tippu tegime peatuse ja nähes kohalikke BMX hulle, läksin neilt küsima, kas tee läheb veel väga palju hullemaks. Saanud vastuse, et see kuristik, mis ees laiub, on viimane, otsustasime ikka edasi sõita. Peagi keeraski tee puude vahele ja jõudsime turvalisse parklasse. Kuni selle hetkeni polnud mul õrna aimugi, kas ja mis meid päris tipus ees ootab. Hoidsin pöialt, et vast on neid kannatusi siiski väärt :D Oli küll, kuna peale imeilusaid alpiaasasid jõudsime Velike Planina hobbit-külakesse. Küla otsas leidsime ühe õlgedesse mässitud karjuse, keda Bosse ei pidanud üldse inimeseks vaid pigem metsloomaks. Lisaks sellele karjusele oli küla otsas ka väikse söögikoht Zeleni Rob – Roheline Serv. Seal tegime einepausi… mille käigus hakkas väljas tohutult sadama. Mul käisid silme eest läbi pildid ära uhutud teedest, maalihetest, mudalaviinidest jms. Seega peale söögipausi me enam suuremat seiklemist ja ringiga tagasiminekut ei riskinud ette võtta. Õnneks jõudsime mäe tipust elusate ja tervetena alla, koos hingematvate mälestuste ja elamustega

Viimase päeva hommikul olime oodatud Jasna juurde Ljubljana Cleanrun kontorisse. See oli Bosse jaoks umbes sama, mis lapsel kommipoodi sattumine. Nii palju põnevaid mänguasju. Bosse sai endale kingituseks jänesenahkse nutsu, maiustega täidetava lendava taldriku ja fitpaws käpapadjad, millega hakkame agaralt venitus- ja tasakaaluharjutusi tegema.

DSC_0698

Reisi lõpetuseks pakkus Polona võistlustel välja, et võiks minna koos mere äärde. Sloveenial on merepiiri ainult väike jupike, seega on arusaadav, miks neile mereääres käik nii südamelähedane on. Sihtpunktiks oli Piran linnake, mis on põhimõtteliselt autovaba, kui kohalikud välja arvata. Piran on natukene nagu Veneetsia oma marmorväljakutega.. või siis mõni teine Itaalia linnake pisipisikeste tänavatega, kus mitte-kohalikul oleks imelihtne ära eksida. Et seda ei juhtuks, tuli meile Piranis linnatuuril appi Nika, kellega tutvusin samuti Let’s Play kursustel. Nii meie koertega gäng väikse Pirani vallutaski

Mälestuseks Piranist on mul teokarpide, kivikeste ja korallide keskel üks pisike Pirani majake, otseloomulikult Nika’s Tiny House käsitöökojast

Ärasõidupäev saabus nagu ikka – liiga kiiresti. Huvitaval kombel läks tagasitee aga nagu lupsti. Seekord oli meil majutus, vajalikud piiripunktid jms hoolikamalt korraldatud ja logistilisi apsakaid meil rohkem ei olnud. Ainult üks pikk pikk sõitmine :) Kui meie ees sõitnud rekka lõhkenud rehv välja arvata, siis tagasiteel mingeid intsidente ei olnudki vist. Kokkuvõttes oli tore reis, mille käigus sain ise palju liikluskogemusi juurde, aga ka õppisin oma neljajalgset nuustikut paremini tundma. Bosse oma avara puuri setupiga oli ideaalne reisikaaslane – autos ja majutuskohas chill, muidu alati valmis seiklusteks ja maailmavallutusteks :)