Blogi

Järjekordne põnev ja sündmusterohke aasta on selja taga, seega on aeg kokkuvõteteks ning 2017 aasta plaanideks.

Eelmise aasta alguses sai suurte miinustega, eskimokostüümis TAKO hallis Sveta radasid joostud, kus Bosse rokkis mõnuga ning oma puhaste radadega jooksis endale üleminekuserdi. Seega, 2016 aastal möllasime juba A2s. Kui esimestel võistlustel oli näha, et kiirus tegi arvestatava kukkumise, siis nüüd mulle tundub, et hakkab see taaskord tõusma. Ning nagu ikka – Sky is the limit

2016 aastal sai tõsiselt tegeletud Bosse isikliku treeningvarustusega. Enne külmade saabumist jõudsid kohale meie isiklikud korralikud tunnelid, mis ootavad oma hooaega nii kui talv läbi saab. Tiigi 5000m2 said suvel korralikult vatti. Suvel võtsime osa Polona Let’s Play Agility koolitusest, mis oli Bosse jaoks väga väga fun. Mitte liiga keeruline, pigem siiski tempo ja moti pumpamiseks mõeldud ja tulemusi oli näha :)

Enne külma ja pimeda hooaja saabumist lootsin jõuda ka Silvia Beyond Foundationsi kavasse võtta, aga nagu ikka satuvad kõik asjad alati korraga ja selle kursuse läbisime rohkem vaikse monitoorijana. Eks suvel võtame harjutused ette omal käel ja võibolla kombineerime miskit ka Polona LPA kursusest, et raskete radadega Bosset mitte ära nüristada. Beyond Foundations ajal tabas Bosset äge kõhuhaigus, mis lõppes lausa tilgutite all ja ägeda pankreatiidi diagnoosiga. Sellest tulenevalt leidis aset meil peale tervenemist krõbinavahetus – Acana Wild Prairie asemel Acana Light and Fit, mis on 10% rasvasisaldusega. Delikatessidest on trennimaiusena menüüs keedukana. Sekka mängupreemiad ja elu läheb täitsa edasi.

Lisaks teisipäevastele ja Tiigi kiirtrennidele sain oma trennihullust leevendada ka oma toredate õpilaste peal. Aasta lõpus toimunud A-koera karikasari oli minu jaoks nagu jõulukingitus – näha oma agilitymudilasi ilusaid sooritusi tegemas :)

Aasta suurettevõtmiseks saab aga kahtlemata lugeda road-trippi agility-mekasse Sloveeniasse. See oli maailmatuma vinge kogemus ja Sloveenia on koht, kuhu ma läheks iga kell tagasi. Olgu siis matkama, võistlema või trenni tegema gurude käe all.

2017 aastal jätkuvad vanad head teemad – kiirus, motivatsioon ja muidugi va slaalom. Bossega rohkem metsades mütata ja koeraelu elada. Trennidega jätkata sama valemi järgi nagu ikka ja pöörata rohkem tähelepanu Bosse igapäevasele võimlemis- ja lihaste treenimise programmile. Isikliku arendamise osas plaanin kohe aasta alguses võtta kätte koerte koolitaja baaskursuse eesmärgiga saada atesteeritud koolitajaks.

Kõlab nagu tore aasta on tulemas!

Kui Bosse 5a tagasi meie pere ellu saabus, ei olnud mul algselt plaanis temaga regulaarselt tööl hakata käima. Päris kutsikavanuses kihutasin iga päev lõunal kesklinnast koju, et teha temaga pissitiir ja siis tagasi tööle. Kui Bosse oli oma hädade ja puhtuse hoidmise osas usaldusväärsem, võtsin teda aegajalt reedeti kontorisse kaasa.

Opus Online, kus ma töötan, on c.a. 20 inimesega veebiarendusfirma, kus töö toimub pool-avatud kontoris – see tähendab, et kuigi meeskondadel on oma toad, on terve kontor siiski avatud ja üldpind on võrdlemisi suur. Kui hinnata üldist mürataset, on see pigem madal, kuigi liiklust tubades on omajagu. Aegajalt külastavad meie kontorit ka kliendid, erinevad remondimehed, kullerid, koristaja jt inimesed.

Koer vs kolleegid

Enne Bosse tööle kaasa võtmist sai uuritud, kuidas kolleegid ja ülemused sellesse suhtuksid. Paratamatu on igas kollektiivis neid, kes ei ole kõige suuremad koerainimesed. Need nopib koer tihtipeale ise üles ja eelistab suhtlemist nendega, kes on tema suhtes positiivsemalt häälestatud. Kui peaks juhtuma, et töötatakse koos inimesega, kellel on tõsine hirm koerte ees, tasub küsida endalt – kas ma suudan kontoris tagada nende inimeste mugavuse, ükskõik kui sõbralik või rahulik minu koer on. Kui vastus on ei, on kõigi suhtes parem loobuda koeraga tööl käimisest. Koeri kartvate inimeste puhul olen ma ise täheldanud, et nende vastu võib koer just tavapärasest rohkem huvi tunda. On selleks tõesti n.ö. “hirmu lõhn”, mida nad tunnevad või miskit muud. Bosse reaktsioon selliste inimestega kohtudes on veidi murelik ja hoolitsev – ta justkui saaks aru, et nende inimestega pole tema silmis kõik päris hästi ja nii ta tahabki minna lähemalt uurima ja lohutama. Paraku ei saa loom aru, et sellise käitumisega pruugi suur hirm väiksemaks minna.

Seetõttu peab olema omanik alati valmis koera vajadusel rihma otsa panema – isegi kui kolleegid ei karda, võib kontorisse sattuda mõni klient või kuller, kellel on koertega halbu kogemusi.

Ettevalmistused

Enne esimest korda koeraga kontorisse tulles tasub ka kolleegidele väike koolitus teha, mida tohib lubada koeral teha, mida mitte. Kui koeral on kalduvus inimesi tervitades nende najale hüpata, on hea kui kolleegid teavad kuidas sellises olukorras on õige reageerida, et mitte julgustada koera seda tegevust praktiseerima. Kui koer ei ole kõige suurem suhtleja või talle ei meeldi teatud toimingud (pea pealt silitamine, sülle võtmine), tasub ka selle suhtes eelnevalt hoiatada, et vältida olukorda, kus hirmunud koer võiks kedagi enda kaitseks rünnata. Koera jaoks peab kontor kujunema siiski meeldivaks kohaks, mis on parem alternatiiv üksinda kodus nukrutsemisele.

Lisaks tasub varustada oma töölaud vajaliku koeranodiga

  • Puur või pesa, kus koer saaks puhata või tekk, mille saab panna diivanile katteks
  • Joogikauss
  • Mõned mitte väga valju häält tegevad mänguasjad/mittelõhnavad närimiskondid/maiused
  • Käterätik või lapp käppade puhastamiseks
  • Salvrätid ja desinfitseerija õnnetuste likvideerimiseks

Ole valmis esimestel päevadel võimalusega, et sul tuleb siiski koer poole päeva pealt koju viia, kuna kontorimelu on tema jaoks ehk siiski liiga palju

Mida koer tööpäeval teeb?

Koeraga tööl käies võib väga suureks väljakutseks osutuda koerale kaheksaks tunnikse tegevuse leidmine. Energilisemate koerte puhul ei ole küsimus isegi mitte tegevuse leidmises, vaid koera rahunema saamises, et ta ei tülitaks ei omanikku ega kolleege. Kui Bosse alustas oma kontorikoera karjääri, oli ta ka väga nõudlik tähelepanu saamise osas. See oli ka põhjus, miks ma piirdusin alguses ainult reedetega – reeded on alati natuke rahulikumad kui näiteks nädala algus. Bosse puhul nägi tähelepanu nõudmine välja selliselt, et ta istus minu kõrval ning hakkas vaikselt ägisema. Kui sellest ei olnud kasu, hakkas vinguma. Ja nii keeras ta volüümi aina juurde ja juurde. See on kriitiline hetk, kus on oluline mitte alluda nendele provokatsioonidele. Kui sellel kõige valjemal hetkel koer siiski tähelepanu saab, paneb ta ruttu A ja B kokku – mida rohkem häält teen, seda rohkem saan tähelepanu. Häälekust ignoreerides annab koer lõpuks alla ja keerab ehk isegi pessa lamama. See on hetk, mida tasub premeerida.

Kindlasti ei tohiks lasta koeral endale ise tegevust kontori pealt otsida. Igavusest võib koer avastada garderoobis olevad jalanõud, ühises köögis olevad toiduvarud või käia lihtsalt kolleege tülitamas. Kui koer on oma ringkäikude osas väga järjekindel, tasub teha talle pesa hoopis puuri, mille saab vajadusel sulgeda.

Jalutus- ja mängupausid

Arvesta aegsasti oma tööpäeva sisse ka vajalikud pissitiirud. Täiskasvanud koerale piisab sellest, kui lõunal temaga jalutuskäik ette võetakse. Bossega teeme tavaliselt tööl c.a. 30min ringi. See on meeldiv puhkus ka endale – saab silmi puhata, mõtteid värskendada, jalgu ja selga sirutada. Kui koer on esimesi nädalaid kontoris, vajab ta lisaks lõunasele pausile ka lühemaid mängupause või lihtsalt tähelepanu oma omanikult. Arvutiga töötades on soovitatav kord tunnis niikuinii silmi puhata ja natuke ringi liikuda. See on see aeg, millal tasub koeraga suhelda, kiita teda, kui ta on olnud tubli ja puhanud oma pesas samal ajal, kui omanik tööd teeb.

“Sissetungijatega” tegelemine

Suure tõenäosusega võtab kontorikoer kontorit kui “tema territooriumi”, mida ta peab suuremal või väiksemal määral valvama. Mõnel koeral on valve- ja kaitseinstinkt madalam ja sellest ei ole probleemi, kui aegajalt piilutakse koridorist, kes seekord saabus. Kui koer võtab endale aga tõsisema turvamehe rolli üle ning hakkab häälekalt teavitama saabunud külalistest ning nende kontoris liikumist takistama, on see koht, kus omanik peaks sekkuma. Hea oleks mitte lasta olukorral nii kaugele minna, et koeral tekib arusaamine, et ta peab kontrollima kogu liikumist kontoris. Bosse on enamikel juhtudel võõraste suhtes väga ükskõikne. Siiski on tulnud ette kordi, kus sisenedes tehakse mingit kummalist heli, mida ta peab kahtlaseks ja läheb rind kummis olukorda vaatama. Tema puhul toimib hästi see, kui öelda talle “Ei ole vaja. Kõik on hästi” ja suunata ta tagasi oma pessa. Ehk siis mina kui tema karjajuht või tugiisik, annan hoopis ise tema asemel olukorrale adekvaatse hinnangu ja ütlen talle, kuidas on sobilik reageerida. Kui koer usaldab oma omaniku hinnangut, tuleb teinekord ette olukordi, kus kostub küll kahtlane heli, aga selle asemel, et lärmates peale lennata, vaadatakse hoopis küsival ilmel omaniku poole: “Kas ma peaks kuidagi reageerima sellele?”.

Ebakindlus

Palju inimesi ja suur territoorium võivad tekitada aremas koeras ebakindlust. Selle vastu aitab see, kui koeral on turvaline koht kuhu kõige eest vajadusel peitu pugeda – olgu selleks siis puur või lauaalune või mõni rahulikum suletud nurk toas. Paljude koerte jaoks on puur see, mis tekitab neis kindlustunnet – neli seina ja katus ümberringi, keegi ei pääse ligi. Ebakindla koera tarvis võib võtta kaasa ka väikse tekikese, mille saab veel omakorda puurile peale panna, et ta veelgi rohkem privaatsust saaks. Pingul olevaid närve aitab leevendada ka mõnus närimiskont või rahustav massaaž omanikult. Kui see kõik ei paista leevendavat koera ärevustunnet ja ka lühemad või harvemad päevad ei ole abiks, siis tuleb teinekord ka tõdeda, et koer tunneb end oma kodus ehk siiski paremini kui suures ja lärmakas kontoris.

Koeraga tööl käimise plussid

Kui tööl käimine sobib kõigile osapooltele – nii koerale kui ka kolleegidele – on sellel mitmeid plusse. Karvane sõber kontoris aitab nagu võluväel muuta õhustiku sõbralikumaks ja vähem pingeliseks, pakkuda stressileevendust nii töötajatele kui ka klientidele. 90% meile külla tulnud klientidest satuvad Bosset nähes vaimustusse. Bosse läheb seepeale ligi, istub ette maha ja vaatab sügavalt silma sisse kuniks tema kasukat silitatakse ja sügatakse. Positiivne tuju koosoleku ajaks on garanteeritud :) Pealegi, on teaduslikult tõestatud, et koera sügamine ja paitamine alandab vererõhku ;)

Teinekord pakub Bosse kolleegidele meelelahutust tehes oma naljakaid trikke või niisama kapates ja mängides oma pehmete jalgpallidega toast tuppa. Meie tuba, kus Bosse oma päevad peamiselt veedab, on populaarne koht, kui keegi oma puhkepausi parajasti teeb.

Veetes tööpäevi koos rahuliku ja sõbraliku koeraga võivad kaduda väiksemat sorti koerahirmud ning muutuda üleüldine suhtumine koertesse. Samuti pakub see omanikule head võimalust teha teavitustööd koera koolitamise ja üleüldise koertega suhtlemise teemal.

Mulle isiklikult on kõige suuremaks plussiks see, et lõunapausidel ei ole mingit varianti, et ma saaks viilida värskes õhus liigutamisest, mis on istuva töö puhul nii hädavajalik.

Peasüüdlase Bosse jaoks on tööl käimise juures kõige suuremaks plussiks minu arvates seltskond ja seda mitme mõttes. Esiteks muidugi see, et ta ei pea veetma 9-10h oma päevast üksi korteris konutades vaid saab olla minu lähedusest. Teiseks ma arvan, et talle meeldib tegelikult see 20-pealine seltskond, kellega territooriumi jagada. Eriti meeldivad talle need, kes temaga aegajalt mängivad ja niisama hellushetki pakuvad. Lõunane jalutusring on kirss tordi peal, ma pakun :)

Meeldivaid kontorielamusi soovib kontorikoer Bosse!

Natuke jooniseid

2016-07-13 Agility 41

Mõned fun-rajad kiirtrennideks:

fun01

fun02

fun03

fun04

fun05

fun06

Slaalomikoridor:

weave

Tänu Polona Let’s Play Agility kursusele olen ma avastanud Bosse jaoks kiirtrennid. Kiirtrennid ses mõttes, et kõigepealt panen 15min rada püsti, õpin harjutust ja siis saab Bosse 1–3x harjutuse läbi joosta ja ongi selleks korraks kõik. Lühike, lihtne ja lõbus – kõik selleks, et kiirust saada, motti üleval hoida. Me teeme natukene tehniliste juppidega radasid ja eraldi projektiks on sellel suvel va slaalom

Mõned videonäited sellest, mis me teeme:

Siin videos on koos tegelikult 3 sessiooni – kolm esimest jooksu + slaalomikoridor + üks jooks veel õhtupoole. Vahepeal tegelesin ise enda asjadega ja Bosse ajas oma maakoera asju.

See on üks sessioon. Samal päeval tegime enne veel korra slaalomit, aga seda ma ei filminud.

Üle pika aja otsustasin Bosse kohalikele võistlustele regada. Mis võiks olla parem kui ikka oma koduklubi korraldatud võistlused Veskimetsas. Terve nädala passisin ma pingsalt ilmateadet, mis i tõotanud just kuigi kaunist ilma laupäevaks-pühapäevaks. Õhkõrn lootus oli, et pühapäeva pärastlõunaks, meie jooksude ajaks jääb vähemalt vihm järgi, aga mis selleks ajaks platsist alles on jäänud…

Igal juhul sai Bosse pandud kirja kahele agility- ja ühele hüpperajale. Rajad oli mõnusad ja joostavad, kuigi mitmete dejavu kohtade, järskude nurkade ja selliste kohtadega kus on valida – saata koer kaugelt või hüpata ise ka üle poolte kontaktpindade, et soovitud kohta kõige otsemat teed jõuda.

Esimese jooksuga olin ma ise täitsa rahul – Bossel oli hoog sees, kõik nipid ja trikid tulid ilusti välja AGA va slaalom. Sisenemine oli ilusti, aga kohe peale esimest pulka võttis Bosse mingi lõhna üles ja kohe oli pea laiali, pulgad jäid vahele ja õhh.. Saatsin ta uuele ringile, seekord oli isegi hoog täiesti ok aga viimane pulgavahe otsustati vahele jätta. Niimoodi me oma läbirääkimiste ja parandamistega häbiväärselt aega kaotasime. Aga enne ja pärast slaalomit oli kõik kaunis :)

Vahepeal hakkas isegi väike päike piiluma ja siin tegin mina vea, et ei tõstnud Bosse puuri puude alla vilusse. Teiseks rajaks oli Bosse hoog juba raugenud ja teise raja slaalom… masendav. Esimesel ringil märkas ta üht sümpaatset sheltiet slaalomi taga jalutamas ja jäi teda jälgima. Sellest “segajast” ta enam välja ei tulnud ja fookust mulle tagasi slaalomi ajaks ei saanudki. Seega venitasime ja käkerdasime seda slaalomit üht ja teistpidi lõpuni.. Kui Bosse oli kuni slaalomini sel rajal suht uimerdis, siis peale slalli tuli talle mingi uus särts sisse. See oli minu jaoks natuke ootamatu ja ühel hetkel avastasin, et ma olen suutnud ma raja lõpu ära unustada. Oh well, lõpetasime siis raja oma maitse järgi ja Bossel oli jälle pidu-pidu :)

Kolmas, hüpperada, oli kõige mõnusam minu meelest. Bosse meelest paraku mitte. Ei mingit hoogu ja slaalomis vaatas tüüp mulle otsa sellise näoga nagu näeks esimest korda elus slaalomit. Andsin loobumisvõidu ja läksime platsilt ära.

Jooksud joostud, sai Bosse ikka oma palliga mängida ja muid koeruseid teha. Well… platsil uimerdaja oli äkitselt kohe särtsu täis ja kappas oma palli järgi, 6. käik sees. Simulant selline. Ja otseloomulikult tuli ka pärast võistluseid sama slaalom imehästi välja. Kuidas saakski teisiti :)

Sellelt võistluselt sain ma kolm õppetundi

1. Slaalom tuleb võtta koduõppe programmi sisse, enne sööki ja pärast sööki ja söögi ajal, iga ilmaga

2. Isegi kui endal ei ole palav, tasub puur ikka varju panna

3. Kolm rada on Bosse jaoks vähemalt peale nii pikka võistluspausi liiga palju

Seni on Bosse reisid piirdunud peamiselt erinevate Eesti otsadega, kui üks kutsikaaegne Lätis käik välja arvata. See hiliskevad sai ette võetud agilityretk maailma agilitymekasse – Sloveeniasse. Let’s Play vilistlasena on mul Sloveenias tuttavaid rohkem kui ühe või isegi kahe käe sõrmede peal annaks kokku lugeda. Liita sinna otsa veel fakt, et Bosse treeneri, Sirje, borderkolli kasvataja on samuti Sloveeniast, oligi põhjus reisimiseks justkui olemas :)

Kuna lennukid ja üle-kaheksa-kilo koerad eriti hästi kokku ei käi, jäi transpordivahenditest sõelale auto. Väikse eeltööna olin juba ammu ammu välja uurinud, et Tallinnast Ljubljanasse sõidab c.a. 24h – 2000km. Otseloomulikult ei olnud plaan see ühes jutis ära sõita vaid teha Poolas peatus. Kuigi mitmed ütlesid, et Bialystockist kaugemale ei jaksa, võtsime eesmärgiks Varssavi alla jõuda, et hommikul ummikutest ees olla ja edasi kihutada. Kui me poleks teel Poola kogemata Valgevene piirile sattunud ja majutuse bronnimist liiga viimasele minutile jätnud, oleks see täiesti ok plaan olnud. Paraku logistilised möödapanekud muutsid viimased kilomeetrid parajaks pungestuseks. Ööbimiskoht oli seeeest ülikena ja mõnus

DSC_0006

Ka teine päev Varssavist Ljulbjanasse oli üpris ränk. Lõpus lugesin mõttes kilomeetreid ja võrdlesin kohalike vahemaadega – Tallinnast Narva, kaks Tallinn-Tartu otsa, kaks Tallinn-Pärnu otsa, üks Tallinn-Aegviidu otsa, kodust kontorisse… Peale seda hullu sõitu ootas meid ees ära teenitud pikk hommikune uni ja seejärel koobastesse, paraku ilma neljajalgseteta. Täpsemalt oli meie sihtpunktiks Skocjan koopad läänepool. Jõudsime sinna natuke ebasobilikul ajal – klassikaline ja pikem koopatuur oli just alanud ja järgmisena oli algamas n.ö. uus tuur, millest koobastes veedeti võrdlemisi vähe aega – 250m vs 2km. Otsustasime lõpuks võtta mõlemad tuurid ja kokkuvõttes oli see õige otsus, kuna üheskoos moodustavad nad kena terviku. Uue tuuri Reka jõe jõesängi mööda minev rada on hingematvalt kaunis ja ka parasjagu närvikõdi pakkuv. Klassikaline tuur oli minu jaoks mõnes mõttes dejavu, kuna see meenutas suuresti mitmeid teisi koopaid, kus oleme varasematel reisidel ekskursioonidel käinud.

Koju jõudes oli rõõmu rohkem kui rubla eest ja kihutasime koertega Ljubljana külje all olevale agilityplatsile, et vaadata, mis koerad peale sellist pikka autosõitu agilityst arvavad. Bosse oli platsi servas väga mõnusas meeleolus – sikutas, pakkus trikke jne. Platsile minnes oli ta aga täiesti kontrollimatu – jooksis amokki, võttis elemente nii kuidas ise heaks pidas. Eks ma siis mängisin natuke lolli ja ajasin teda taga (suurte agilitygurude pilkude all), et ühele lainele saada. Lõpuks õnnestus ta mul kuidagi endale sappa saada ja tegime tunneleid, kontaktpindu ja slaalomit. Bosse oli mõnusas hoos ja särtsu täis! Lähenevatele võistlustele mõeldes oli see üpris paljulubav :). Pärast trenni tegime veel mõnusa metsatiiru Ljubljana Tivoli park-metsas, mis oli äärmiselt sarnane Harku metsa offroad radadele. Väga sümpaatne oli minu jaoks see, et Sloveenias ollakse koertesse (ka lahtistesse) hoopis parema suhtumisega kui meil. Tänaval ja linnas peavad koerad ikka rihmas olema, aga metsas on lahtiselt kappamine üpris iseenesest mõistetav. Tsivilisatsioonis on koerad enamikes paikades teretulnud ja sellise suhtumise tulemus hakkab silma igal pool – koerad on hoopis sotsiaalsemad, paremini käituvamad kui meil siin kohalikud. Ja terve reisi jooksul ei märganud ma ühtegi mahaununenud “toodangut” kuskil teeservas. Respect!

Reedel oli meil plaan jätta pärastlõunal taas koerad koju puhkama. Enne tuuritasime nendega Ljubljana vanalinnas, mis oli meil kiviviske ja jalutuskäigu kaugusel.

Nii Bosse kui ka Hacker nautisid linnamelu, City Kitchen ahvatlevaid aroome, chillimist Ljubljana lossihoovis, trikitamist iga nurga peal. Koju jõudsid kaks väga väsinud lontut, kes võtsid otsetee suuna pessa. Kahejalgsed võisid minna rahus südamega BTC Citysse shoppama ja Atlantise veekeskusesse lõõgastuma, et siis laupäevaks vormis olla.

Laupäeval alustasime taaskord varahommikul 6 paiku sõitu Slovenska Bistricasse võistlema. Võistluskorraldus oli väga huvitavalt tehtud. A1 ja A2 jooksid vaheldumisi – kõigepealt kumbki hüpperaja, seejärel kumbki agilityraja. Seetõttu oli regamine mõlemal klassil varahommikul 7:30-8:30. Kuna Bosse vajas enne rajale minekut ülemõõtmist kolmandat ja viimast korda, ei tahtnud ma regamist viimasele hetkele ka jätta. Bosse rivistati regamislaua kõrval olevale platsile ja asuti mõõtma. Varasemalt on teda mõõdetud nii nibin-nabin üle 35 kui ka nibin-nabin alla 35. Seekordne kohtunik mõõtis Bosse jälle natuke alla 35 ja see siis lõi meie suure mõõtmissaaga lukku.

Rajad olid lõunamaalastele kohaselt trikikad. Isegi nende A1 oli sama keeruline nagu meil kohalik A3 teinekord on. Meil oli esimene kord A2 võistelda ja see oli ikka natuke jube. Raja õppimise muutis raskeks ka see, et kui meil on number ainult ühelt (õigelt) poolt näha, siis neil on number mõlemal pool ja näha ka läbi tõkke tiiva. Teise raja ma õppisingi valesti, käkkisin ära ja mõtlesin et krt, tuli disklahv aga tegelikult läks kirja väga kole puterdamistega rada. Esimene hüpperada oli meil DSQ aga see-eest imeilus ja Bosse kohta väga kiire.

Veetsime Slovenska Bistricas teguse päeva. Bosse šoppas kohalikke motivatsioonirihmasid ja mänguasju, kohtus oma Lets Play sõpradega ja matkas natuke metsaradadel ka.

Pühapäeval oli meil taas tihe programm ette nähtud – loomaaed, grill sõprade juurde ja lõpetuseks veel Bled järve äärde. Alustuseks loomaaiast. Seekord siis koos koertega!! Wow! See oli äge elamus. Ljubljana loomaaed on üldse väga mõnus ja hubane, meenutades rohkem meie Elistvere loomaparki kui Tallinna Loomaaeda. St loomadel oli piisavalt privaatsust ja neile loomulikke elamistingimusi. Minu jaoks oli põnev see, kuidas Bosse end loomaaias üleval peab, kas hakkab kellegi peale haukuma, kartma vms. Etterutates – Bosse nautis loomavaatlust täiel rinnal ja kartis äkki ainult natuke elevanti, kes purskas vett. Ülekõige fännas Bosse karu, gepardit ja muidugi metssea põrssaid ja marmosette. Nende peale hakkas lausa saba heast meelest käima, kui nad hästi lähedale uudistama tulid :)

Pärast loomaaeda ja grilli võtsime suuna Bled järve äärde. Natuke kahju oli sellest, et jõudsime sinna alles pärastlõunal, kuna päike läheb Sloveenias ikka üpris vara ja väga kiiresti looja – oleks tahtnud naatuke kauem nautida päikseloojangut. Sellegi poolest oli Bledi ääres superilus. Lisaks rannapromenaadil jalutamisele, on Bled järve ääres veel 2 kohustuslikku tegevust – kreemikoogi söömine ja paadiga keset järve asuvale saarele sõitmine. See osutus üpris värvikaks seikluseks. Enne meid oli paadis grupp hispaania pensionäre, kes kukkusid koeri nähes kilkama – uih ja aih ja põgenesid paadi kaugemasse otsa. Kui retk algas ja paadimees hakkas aerutama, vaatas Hacker, et see tegevus on küll kahtlane ja lasi paar haugatust kuuldavale. Hispaanlased pööritasid muidugi veel jubedamalt silmi. Vahetult enne saarele jõudmist kargas kõige agaramalt kilganud hispaanlanna püsti, istus mulle ja Bossele praktiliselt otsa, et oma saarevaate pilte teha. Hoidsin hinge kinni, et Bosse ei ütleks talle midagi kui ta Bossel praktiliselt seljas nühkis, kui too üritas mul süles tududa ja vaadet vaikselt imetleda. Õnneks oli paadimees, kes ta oma kohale hoopis kamandas ja meie seltskonna ees vabandas :)

Pärast Bled järve ääres turistide mängimist jõudsime täpselt viimasteks hämarateks hetkedeks Bohinj järve äärde, kus koerad said vees sumada ja mina mõned pildid teha

DSC_0530

Esmaspäev oli ilma mõttes kõige kahtlasem – igal pool lubati vihma – küll 1, küll 3 piiska koos äikesega. Yr.no kaarte lapates panin tähele, et Velike Planina ja Kamnik piirkonnas on hommikupoole nagu enamvähem talutav ilm. Et Velike Planinat olid meile ka mitmed kohalikud soovitanud, läkski see loosi. Sõit 1400m kõrgusele oli päris… khm… huvitav. Mööda kitsaid piireteta kruusateid, ühel pool varisemisohtlik mäenõlv, teisel pool kuristik. Vahetult enne tippu tegime peatuse ja nähes kohalikke BMX hulle, läksin neilt küsima, kas tee läheb veel väga palju hullemaks. Saanud vastuse, et see kuristik, mis ees laiub, on viimane, otsustasime ikka edasi sõita. Peagi keeraski tee puude vahele ja jõudsime turvalisse parklasse. Kuni selle hetkeni polnud mul õrna aimugi, kas ja mis meid päris tipus ees ootab. Hoidsin pöialt, et vast on neid kannatusi siiski väärt :D Oli küll, kuna peale imeilusaid alpiaasasid jõudsime Velike Planina hobbit-külakesse. Küla otsas leidsime ühe õlgedesse mässitud karjuse, keda Bosse ei pidanud üldse inimeseks vaid pigem metsloomaks. Lisaks sellele karjusele oli küla otsas ka väikse söögikoht Zeleni Rob – Roheline Serv. Seal tegime einepausi… mille käigus hakkas väljas tohutult sadama. Mul käisid silme eest läbi pildid ära uhutud teedest, maalihetest, mudalaviinidest jms. Seega peale söögipausi me enam suuremat seiklemist ja ringiga tagasiminekut ei riskinud ette võtta. Õnneks jõudsime mäe tipust elusate ja tervetena alla, koos hingematvate mälestuste ja elamustega

Viimase päeva hommikul olime oodatud Jasna juurde Ljubljana Cleanrun kontorisse. See oli Bosse jaoks umbes sama, mis lapsel kommipoodi sattumine. Nii palju põnevaid mänguasju. Bosse sai endale kingituseks jänesenahkse nutsu, maiustega täidetava lendava taldriku ja fitpaws käpapadjad, millega hakkame agaralt venitus- ja tasakaaluharjutusi tegema.

DSC_0698

Reisi lõpetuseks pakkus Polona võistlustel välja, et võiks minna koos mere äärde. Sloveenial on merepiiri ainult väike jupike, seega on arusaadav, miks neile mereääres käik nii südamelähedane on. Sihtpunktiks oli Piran linnake, mis on põhimõtteliselt autovaba, kui kohalikud välja arvata. Piran on natukene nagu Veneetsia oma marmorväljakutega.. või siis mõni teine Itaalia linnake pisipisikeste tänavatega, kus mitte-kohalikul oleks imelihtne ära eksida. Et seda ei juhtuks, tuli meile Piranis linnatuuril appi Nika, kellega tutvusin samuti Let’s Play kursustel. Nii meie koertega gäng väikse Pirani vallutaski

Mälestuseks Piranist on mul teokarpide, kivikeste ja korallide keskel üks pisike Pirani majake, otseloomulikult Nika’s Tiny House käsitöökojast

Ärasõidupäev saabus nagu ikka – liiga kiiresti. Huvitaval kombel läks tagasitee aga nagu lupsti. Seekord oli meil majutus, vajalikud piiripunktid jms hoolikamalt korraldatud ja logistilisi apsakaid meil rohkem ei olnud. Ainult üks pikk pikk sõitmine :) Kui meie ees sõitnud rekka lõhkenud rehv välja arvata, siis tagasiteel mingeid intsidente ei olnudki vist. Kokkuvõttes oli tore reis, mille käigus sain ise palju liikluskogemusi juurde, aga ka õppisin oma neljajalgset nuustikut paremini tundma. Bosse oma avara puuri setupiga oli ideaalne reisikaaslane – autos ja majutuskohas chill, muidu alati valmis seiklusteks ja maailmavallutusteks :)

Klikkerist rääkides jääb tihtipeale kui võluvitsast, mille abil on võimalik on võimalik koerale ükskõik mida superkiiresti selgeks õpetada. Reaalsuses on klikker siiski lihtsalt abivahend ja reaalne õppimistempo sõltub nii koera üldisest oskusest õppida, klikkija kriteeriumitest ja klikkimise täpsusest. Kõige olulisem nendest kolmest on minu silmis koera õppimisvõime, mida omandatakse ja täiustatakse terve elu jooksul. Kõige lihtsam on õpetada klikkeri abil uusi trikke koerale, kes on ise väga suure initsiatiiviga ja pakub ise hästi palju käitumisi. See eeldab seda, et koeral on peas väga hästi kinnistunud seos – peale klikki tuleb maius, mina ja mu tegevused on see, mis kutsuvad kliki esile. Ja nii ta siis pakub mingeid tegevusi, lootuses meelitada omanikult see klikk ja maius välja.

Õigesti õpetades tähendab klikkeri klikktähendab koerale sõnadesse pandult: “Tubli koer! See, mis sa tegid oli õige”. Miks mitte lihtsalt öelda “Hästi”, “Jah” vms? Misiganes sõna markerina kasutada, on üpris tõenäoline, et me kasutame seda ka tavaelus ning koer võib seda kuulda. Kui mõnikord markersõna kuuldes tuleb maius, mõnikord mitte, kaotab see sõna natuke oma väärtust ja koer kaotab usku sellesse sõnasse (absoluutselt iga kliki peale PEAB koerale ALATI andma preemiat, ka siis kui klikk oli kogemata, valel ajal, vms!!). Lisaks on markersõna puhul miinuseks see, et meie hääl pole kunagi päris ühesugune – ikka on hääletoonis pisikesed erinevused sees. Lisaks kõlab sama sõna erinevate inimeste suus täiesti erinevalt. Kolmas miinus markersõna juures on see, et markersõna pole kunagi nii täpne kui klikkeri klikk ja täpsus on markeritega koolitamisel ülioluline. Sekundimurdosa liiga vara või liiga hilja koera tegevust õigena markeerides võib juhtuda, et me märgime ära soovimatu tegevuse. Näiteks hantli hoidmist treenides jäädes markeriga hiljaks, võime kogemata kiita koera selle eest, et ta hakkas juba hantlit suust välja sülitama.

Esimene samm koerale klikkerit tutvustades on n.ö. sisseklikkimine

Sisseklikkimine tähendab seda, et sõltumata sellest, mida koer parajasti teeb, omanik klikib ja annab maiust. Maius tuleks koerale anda nii kiiresti kui võimalik, aga mitte hiljem kui c.a. 5 sekundit pärast klikki. Paus mõned sekundid ja järgmine klikk ja maius. Ja nii c.a. 20 korda. Kui koer hakkab kliki peale reageerima (liigutab kõrvu, vaatab omaniku poole, lootusest maiust saada), saab talle tutvustada ideed, et tema tegevus kutsub esile kliki. Esimeseks harjutuseks mida koerale klikkeriga õpetada, sobivad näiteks silmside loomine, ninaga käe puudutamine, mõni tegevus, mida koer juba oskab ja mida ta harjunud ise pakkuma (paljude koerta puhul on selleks näiteks istumine või lamamine)

Klikkimissagedus

Klikkimissagedus uut käitumist õpetades võib osutuda võtmekohaks, mis määrab selle, kui kiiresti koer õpitut omandab ja kui huvitatud ta üldse õppeprotsessist on. Üks peamiseid vigasid, mida koeraomanikud algaja koerale uut trikki õpetades teevad, on see, et nende latt on koera jaoks liiga kõrgele aetud ja kuna koer ei suuda koheselt soovitud kriteeriumi täita, siis klikitakse hästi harva ning lisaks sellele, et omanikul jääb mulje, et nende koer on nii rumal, kaotab koer ka kiiresti oma motivatsiooni. Ideaalne klikkimissagedus on c.a. 25 klikki minutis. See tähendab seda, et ükskõik, mida me ei ürita koerale õpetada, me peame selle jagama enda peas nii väikesteks sammudeks, et me leiaks iga 1-2 sekundi tagant midagi, mida klikkida ja premeerida. Erinevaid tehnikaid kasutades võib nende tegevuste leidmine olla kas lihtsam või raskem

Klikkeriga treenimise tehnikad

Klikkeriga treenimine jaguneb neljaks alamliigiks

  • meelitamine (luring)
  • vormimine (shaping)
  • püüdmine (capturing)
  • targeting

Igal tehnikal on oma plussid ja miinused, iga tehnika iga triki või käitumise õpetamiseks ei sobigi. Ainus, mis on võrdlemisi universaalne on shaping, aga shaping eeldab koeralt päris palju initsiatiivi ning pealehakkamist

Meelitamine

Meelitamine on mõnes mõttes alatu võte, kus kasutades maiust või mänguasja meelitatakse koera midagi tegema, et see siis markeerida klikiga ja anda maius. Meelitamine on sobilik tegevuste jaoks, kus koera tuleb manipuleerida mingisse konkreetsesse asendisse (istuma, lamama), konkreetsesse kohta (kasti peale, puuri, enda kõrvale, ahvatlusest eemale). Meelitamine on väga lihtne, kuna enamikel koertel on toidumotivatsioon väga kõrge. Küll aga tuleb meelitades koera treenides arvestada sellega, et ühel hetkel tuleb ta maiusest siiski võõrutada. Mida varem see toimub, seda parem. Vastasel juhul on meil koer, kes ilma vorstitükita ei olgi nõus midagi tegema. Vorst on tema jaoks elementaarne osa treeningust ja soovitud käitumisest, ilma milleta on pilt katki ja tema enam ei tööta. Mina kasutan meelitamist selliste käitumiste ja trikkide puhul, kus ma ei hooli väga, kas ta suudab neid teha ilma maiuseta ka või mitte (peamiselt fitness ja conditioning)

Püüdmine (capturing)

Püüdmine ehk capturing on hea vahend selliste käitumiste püüdmiseks, mida koer teeb ise ilma, et talt midagi palutakse teha – tagajalgadega kaapimine, istumine, seismine, lamamine, rahunemine, raputamine, pea viltu keeramine, käppadega koonu katmine. Mõnda käitumist saab väliste mõjutajate abil ise edasi kutsuda (näiteks kui koer keerab pea viltu mingi naljaka heli peale, saab omanik seda heli ise teha, et käitumist esile kutsuda, õrnalt näkku puhudes katab mõni koer käppadega oma koonu, maiusega õrritades võib mõni koer “naeratada” ja hambad paljastada). Püüdmine on võrreldes teiste tehnikatega kõige piiratuma kasutusalaga. Konkreetsete käitumiste või trikkide loetelu selle tehnika puhul välja tuua on võimatu, kuna igal koeral on oma naljakad käitumismallid, mida võib omanik tahta klikkeriga “kinni püüda” ja käsusõna alla panna. Lisaks ei kehti capturing puhul “25 klikki minutis” reegel, kui tegemist on käitumisega, mille üle meil endal kontroll puudub. Sellistel puhkudel tuleb pigem olla 24/7 klikker ja maius käepärast valmis juhuks kui koer pakub seda käitumist ja loota, et isegi 1-2x päevas on piisav, et mingi aja jooksul paneks koer oma peas A ja B kokku, et see, mis ta just tegi, oli see, mis kliki esile kutsus ja seda võiks ka niisama ilma otsese vajaduseta ise pakkuda lootuses maiust saada

Targeting

Targeting on mõnes mõttes sarnane meelitamisega, kuna nii nagu maiuse puhul liigub koer oma ninaga maiuse järel, võib ta liikuda ninaga ka targeti järel. Erinevus on selles, et target iseenesest ei ole nii motiveeriv kui seda on maius või mänguasi. Ning target ei ole üksnes nina jaoks. Vastu targetit võib koer minna ükskõik millise kehaosaga – nina, üks või mõlemad esikäpad, üks või mõlemad tagakäpad, põsk, puus, õlg jne. Käpatargetiga saab treenida hästi koera koordinatsiooni, kehatunnetust, tasakaalu ja ka üldfüüsilist vormi. Käpatrikkidest tasub kindlasti esile tuua üksikute käppade tõstmised (“pissimise” trikk, viska viis, tervitamine),  külgmiste jalgade tõstmine ja diagonaalsete jalgade tõstmine (mõlemad head trikid tasakaalu treenimiseks), tagakäppadega kõrgemale objektile tagurdamine (kuni kätelseisuni), sahtlite ja uste sulgemised, kiigega paugutamine, “elevanditrikk”, kus koer on esikäppadega millegi peal (kauss) ja teeb tagakäppadega ringi ümber selle. Käpatargetiga saab õpetada hästi SK asendivahetusi, kus on oluline, et esi- või tagakäpad on liikumatud kui koer läheb istumisest lamama, lamamisest seisma jne. Õla-, nina- või põsetargetiga saab õpetada ilusat kõrvalkäiku. Mitmete agilityvõtete aluseks on ninatarget, kus koerale näidatakse kätt, et ta jookseks selle suunas, mitte “lõksuna” paigutatud tõkkele.

Shaping

Shaping on kõige võimsam, aga ka kõige keerulisem tehnika. Kui klikkija klikib oma koera piisavalt tihti, siis suure tõenäosusega juba kasutatakse mõnel määral shapingut – ta on oma peas lõpptulemuse lammutanud väikesteks osadeks ning klikib koera käitumises neid mikrosamme, mis võivad aidata selles suunas liikumist ja arenemist. Kui klikkija kasutab siinkohal mingeid abivahendeid (meelitamist või targeteid), siis ei saa seda siiski päris puhtaks shapimiseks kutsuda. Puhas shapimine (“freeshaping”), eeldab klikkijalt täielikku passiivsust – ta ei abista koera oma olekuga üldse vaid laseb koera ise välja mõelda, mida tuleb teha. Kui koer ei ole õppinud shapima või tal ei ole klikkeri tööpõhimõte päris selge, võib juhtuda, et ta ei paku eriti midagi, ja nii jookstakse ummikusse. See muudab shapimise, sh eelkõige freeshapimise, kõige keerulisemaks. Ummikust välja tulekuks tuleb lasta latt nii madalale kui võimalik, algaja koera puhul seda enam. Näiteks shapides pööret ümber tõkketiiva tuleb alguse klikkida isegi tõkke poole juhuslikult vaatamist, kõhklevat tõkke poole kallutamist jne. Kui koer ei saa üldse aru, mis talt oodatakse võib käega näidata tõkke peale, et ta liiguks tõkke suunas, läheks seda nuusutama vms. Hästi palju saab abistada koera maiuse andmise viisiga. Kui tahta koera liikuma saada, muuta ta natuke elamavaks ja dünaamilisemaks, ei ole mõistlik anda maiust käest, viies maiuse tema juurde. Pigem visata maius natuke eemale ja selles suunas, mis toetaks järgmist “õiget sammu”, mida saaks klikkida. Shapingu eeliseks on see, et see õpetab koera ise mõtlema. Selle asemel, et olla maiuse või targeti järgi liikudes “autopiloodi” peal, ragistab koer aktiivselt oma ajusid. Free-shapides õpetatud trikid on enamasti väga tugevalt koera ajus kinnistatud, seetõttu on need väga töökindlad ja iseseisvad, sõltumatud välistest mõjutajatest nagu maiused jms ja koer on neid sooritades tihtipeale enesekindlam kui triki puhul, mida ta õppis puhtalt läbi meelitamise. Minu enda koera puhul on vaieldamatuks lemmikuks just need trikid, mida ta on õppinud shapides. Neid pakutakse söögi peale ja söögi alla, kuna need on lihtsalt nii fun :)

Freeshapides võib teinekord juhtuda ka see, et meil on õpitavast oma arusaam, aga koer pakub midagi muud toredat. Sellistel hetkedel on teinekord tore minna koera ideedega kaasa ja muuta oma treeningplaani selleks korraks. Kui koer oskab juba freeshapimist hästi, on tore mäng, mida temaga mängida: “Näita, mis sa […] teeks”, kus […] tähistab misiganes asja, mille me treeningsituatsiooni toome – pall, rõngas, koonus, mänguasi vms. Selle mängu puhul ei ole klikkijal alguses mingit plaani, mida õpetada. Plaan tekib sellest tulenevalt, mida koer ise pakub ja milline on meie nägemus sellest, kuidas seda saaks edasi arendada.

Kuigi shapides ei ole otseselt “õiget” ega “valet” võib harjutada koera lausega “proovi midagi muud”, kui ta kisub täiesti vales suunas ja klikkijal pole antud triki puhul võimalik olla nii väga paindlik, et minna koera plaanidega kaasa

Maiuse andmine

Maiuse andmisega saab väga palju mõjutada treeningu meeleolu ja edasist tegevussuunda. Kui tahta püsivust ja asendi hoidmist, siis on kõige õtäiigem anda koerale maiust käest. Kui koer on liiga passiivne, tahta, et koer õpiks asendisse minekut, mitte seal olekut või on tarvis koera suunata kuskile, on mõttekas pigem visata maius maha koerast eemale. Kui eelnevalt sai öeldud, et iga klikk = alati maius, siis see ei tähenda seda, et maiuseid ei või anda ka “niisama”. Näiteks asendist vabastuseks. Näiteks treenides koeral klikkeriga püsilamamist, käime iga kliki peale talle maiust viimast. Iga natukese aja tagant vabastame ta asendist käsuga “Vabalt” visates maiuse temast eemale, et ta jookseks järgi. Kui koer teeb midagi silmatorkavalt õiget triki suunas, sooritab kogemata lõpptulemuse vms, võib lõpetada sessiooni jackpotiga – kõik allesjäänud maiused korraga ette ja suur pidu sellest teha. Väiksemate aga siiski märkimisväärsete edusammude puhul võib samuti mängida doseerimisega – 1 krõbin vs 10 krõbinat korraga – microjackpot. Paljud treenerid ei usu microjackpottidesse vaid üksnes megajackpottidesse, mida esineb hästi harva ja mis on tõesti suured. Mulle isiklikult tundub, et microjackpotid võivad aidata samamoodi õiget suunda kätte anda ja motivatsiooni tõsta.

Kui kaua käib triki õppimine?

See sõltub trikist ja sõltub koerast. Kindlasti ei tohiks loota, et piisab 1-2 sessioonist ja trikk ongi “kuulikindlalt” selge. Samuti ei tasu loota ka sellele, et iga järgmise sessiooni puhul saab jätkata sealt, kus viimati pooleli jäi. Iga järgmine sessioon saab küll natuke oma kriteeriumeid ehk tõsta, aga pigem peaks see kriteerium olema eelmise sessiooni alguse ja lõpu vahepeal. Iga järgmine sessioon toimub areng sellest keskkohast eelmise sessiooni lõpuni kiiremini kui viimati ning sealt saab jälle jupikese latti veel kõrgemale upitada. Trikk on “valmis” siis, kui koer pakub koheselt kõhklemata “lõpptulemust”.

Millal tuua sisse käsusõna?

Nii nagu maiusega meelitades on oht jääda liiga kauaks maiuse juurde pidama, on oht muutuda ise klikkerisõltlaseks. Kui koer suudab iseseisvalt ja enesekindlalt triki lõplikku versiooni pakkuda, saab tuua mängu käsusõna, mille peale koer hakkab tulevikus seda käitumist tegema. Selle jaoks on vajalik üleminekuperiood, kus olles kindel, et koer teeb kindlalt soovitud tegevust, hakkame alguses pärast tegevuse sooritamist, hiljem enne ütlema käsusõna (näiteks “Istu!”). Kui koer istub, kostub jätkuvalt klikk ja koer saab maiust. Käsusõna testimiseks võib katsetada seda erinevates kohtades (teinekord, piisab ka erinevatest tubadest, toanurkadest), läbisegi teiste käskudega, erinevate segavate tegurite ja häirijatega, premeerides jätkuvalt siiski maiusega. Kui koer tuleb kõigis nendes situatsioonides toime, võib loobuda selle triki puhul klikkeri kasutamisest

Erinevate trikkide paralleelselt õpetamine

Üldiselt ei ole koeral probleeme, kui õppida paralleelselt erinevaid trikke. Kui nad on teineteisest piisavalt erinevad, võib neid harjutada ka ühe ja sama treeningsessiooni puhul (15min sessioonis 3-5min/trikk). Abi on sellest, kui kahe erineva triki vahele teha väike mängu- või müramispaus, mis viiks korraks mõtted teisele lainele ja teeks väikse “reseti” koera ajus. Probleemid tekivad siis, kui sama sessiooni ajal üritada õpetada sarnaseid trikke – kätelseis vs külgmiste käppade tõstmine, surnumängimine vs rullimine vs lamamine. Kui koer kipub pakkuma eelmist trikki uue asemel või neid kahte vaheldumisi, siis selle asemel, et vana trikki mitte premeerida, tuleks õpetada midagi eelmisest täiesti erinevat või lõpetada sessioon selleks korraks ja lasta rohkem ajul puhastuda

Pärast laupäevast trenni sai otseteed Bosse autosse pakitud ja sõidetud koos karvastega Tiigile, et vaadata üle minu varakevadlillepeenrad ja tuuseldada natuke kasukaid.

Esimesed lillekesed on juba täitsa olemas. Viimane pilt on tehtud sügisel, kui ma neid istutasin, kollaste puhul peaks olema tegemist nende paremalt teistega. Rohe-lillakate lehtedega peaks olema sinine hüatsindilaadne toode

Nüüd aga kõige tähtsam osa – nuustikud!

Lume sulades (taas)avastasime Bossega meie küla ime – ringraja võlusid. Tegemist on kunagise bagirajaga, mis on suvel vääga rohtu kasvanud aga praegu päris mõnus jooksutamiseks ja rehvide otsas turnimiseks

Ja kõige lõbusam osa – mängud hammastega

Järgmine raund – must vs valge

Bosse jäi rahule ja tänab seltskonna eest

DSC_1158

1. Jooksukoridor

Jooksukoridor on hea lihtne harjutus, kus on koeral võimalus võtta üles suur kiirus ning harjutada samal ajal ka tõkke tiibade vahelt läbi jooksmist nii, et koerajuht jääb tiibadest väljapoole. Koridor koosneb vähemalt 2-3st ühel joonel asetsevast tõkkest. Kui koer leiab, et parem on siiski omanikule järgi joosta tiibadest väljapoolt, võib olla abi järgmistest võtetest.

  • Koridori lõppu pandud maiusekauss
  • Tiibadest ettepoole visatud mänguasi või pall
  • Koos koeraga tiibade vahelt läbi jooksmine
  • Koerast alati oluliselt eespool olemine

Kindlasti tuleb harjutada jooksukoridori olles ise kord ühel pool, kord teisel pool tiibasid, kuna ka koertel on sarnaselt inimestele eelistatud pool, mis võib kujuneda välja ka inimese enda käelisusest tulenevalt.

Jooksukoridori harjutust saab teha mitut moodi:

  • lendstartides koos koeraga esimese tõkke juurest
  • Jättes koera esimese tõkke juurde ootama kas iseseisvalt või abilise kätte, eemaldudes piisavalt, et oleks endal edumaa kiire koera ees, aga ka endal jooksuruumi viimase tõkkeni jõudmiseks ja seal mänguasja viskamiseks

Kodus jooksukoridori harjutamiseks võib kasutada koonuseid, toole, tumbasid vms, mille puhul koer saaks mööduda ühelt, handler teisel poolt.

2. Juhtiv pool ja selle vahetus

Juhtiva poole all peetakse silmas seda poolt, millel koer handleri suhtes jookseb. Erinevatel juhtudel tekib rajal vajadus seda poolt vahetada ja jätkata koera juhtimist teise käega. Põhilised kolm manöövrit selle tegemiseks on front-cross, blind-cross ja rear-cross. Kõigi kolme puhul tähendab nimetuses “cross” seda, et handler ületab koera liikumistrajektoori

Nii Front-cross kui ka Blind-cross puhul on manöövri eduka sooritamise eelduseks see, et handler on koerast eespool. See on meelepärasem neile koertele, kes on rajal ehk aeglasemad, veidi ebakindlamad, rohkem handlerile kui erinevatele rajaelementidele orienteeritud. Mõlemad manöövrid nõuavad handlerilt rohkem liikumist ja teinekord ka pikemat jooksutrajektoori. Ühest küljest tekitab see handlerile rohkem tööd aga teisalt võib see aidata hoida aeglasemat koera liikumisest ja vältida rajal seisakuid või aeglustamist, mis võib juhtuda, kui handler võtab tempo alla mõne teise võtte tarvis.

Front-Crossi eeliseks on see, et handler  on seda sooritades alati näoga koera poole ja ta näeb pidevalt, mida koer teeb ja kas ta reageerib õigesti.  Seetõttu tundub see olevat turvaline valik. Front-crossi miinuseks on kindlasti see, et Front-crossi sooritamine eelpool nimetatud kolmest võttest on kõige aeganõudvam, koosnedes kolmest sammust mille puhul tuleb neid samme ka sättida, et õigele poole pööret alustatakse õige jalaga. Sammude osas võib tõmmata mõningaid paralleele valsisammudega, mistõttu kutsutakse front-crossi ka valssimiseks.

Kui Front-crossi jaoks rajal aega ei jää või on oht, et front-crossiga suunatakse koer edasi liikuma vales suunas, on võimalik juhtivat poolt vahetada ka blind-crossi abil. Blind-cross, nii nagu ka nimi viitab tähendab seda, et poolevahetus toimub handleri jaoks pimesi. Seda manöövrit võib võrrelda nende kordadega jalutuskäigul, kus koer on jäänud meist selja taha ning üritab jätkata jalutamist rihmakäe vastaspoolelt. Kõige kiirem viis rihmakäe (agilitys juhtiva käe) õigeks saamine, on tõsta see selja taga ringi ühest käest teise. Blindcrossi sooritades toimub täpselt sama – motiveeriv maius või mänguasi tõstetakse selja taga ühest käest teise. Suurim aps, mis selle manöövri ajal võib juhtuda, on see, et vahetus ei toimu koera jaoks piisavalt selgelt – teine käsi jääb võrdselt motivatsiooniga juhtiva käega külje peale laperdama. Kui handler jätab sellises olukorras ka koera poolevahetuse visuaalselt üle õla kontrollimata, on üpris tõenäoline, et koer jätkab liikumist “valel” käel.

Kolmas viis poole vahetamiseks on rear-cross. Kui eelmise kahe võtte puhul oli koerajuht alati koerast ees, siis rear-crossi puhul on koer koerajuhist eespool. See eeldab, et koer on kiire, enesekindel ja iseseisev. Vastasel juhul tõmbab seesugune manööver koera tempo alla – pole enam oma inimest keda taga ajada. Halvemal juhul võib koer otsa üldse ümber pöörata näoga omaniku poole.

4. You Start, I Follow (autor Polona Bonac)

You Start, I Follow on hea harjutus julgustamaks koera rohkem initsiatiivi üles näitama, tegevusi algatama ja vähem sõltuma handlerist. See mäng on hea üleminek järgmisele tasemele, kui koer saab mänguasjade ja handlimisega abistadejs juba hakkama, aga ei ole veel selle peale tulnud, et sama distantsilt või iseseisvalt teha. Mängu mõte seisneb selles, et koer astub esimese sammu, olgu selleks siis pööre ümber tiiva, tunnel, edasisaatmine tõkkele vms. Alguses võib koera abistada mikroliigutustega, astudes sammukese tõkke või tunneli suunas, kallutades või pöörates keha. Oluline on see, et see, et handleri roll oleks kuni koera esimese liigutuseni minimaalne, passiivne, aga peale sooritust tehakse koera jaoks meeletu mäng ja pidu.

3. Kontaktpinnad

Kontaktpinna elementideks rajal on kiik, poom ja A-takistus. Need panevad proovile koera julguse ja tasakaalu – poom ei ole kuigi kõrge aga on võrdlemisi kitsas, kiige puhul tekitab ebakindlust see, et jalgealune ei ole kõige stabiilsem, A-takistus võib saada proovikiviks neile koertele, kellel on kartus kõrgete kohtade ees. Omaette risk on ka see, et poom ja kiik võivad koerale paista üpris sarnastena. Kui koer, kellele meeldib väga poomil käia, läheb eksikombel sama hooga kiigele, võib ta ehmatada, kui kiik äkitselt alla hakkab vajuma. Lõpptulemusena võib hakata koer kartma nii kiike kui ka poomi, kuna on kaotanud mõlema vastu usalduse. Lihtsam on sedasorti ehmatusi vältida ja läheneda igale elemendile ettevaatlikult, koera mitte tagant utsitads ja survestades. Kui koera jaoks on hirmuäratavaks A-kõrgus, võib tõsta ta poole A peale, suunaga alla ja lasta sealt alla joosta, tõstes iga kord natuke kõrgemale. Sama saab teha ka poomi puhul. Mõlemal juhul tuleks vältida seda, et koer hüppab A või poomi otsas külje suunas või üle sinise kontaktala maha. Selle vastu aitab see, kui koer saab kontaktalal preemiat ja seejärel ta vabastatakse. Kiige puhul tuleks kasutada kindlasti abilist, kes hoiaks kiige langevat otsa stabiilsena. Hea oleks see, kui koer läheks vabatahtlikult kiige otsas asuva kontaktpinnani. Selleks võib kasutada maiusterada. Alternatiiv oleks ka kiige puhul koer tõsta ülemisse otsa ja premeerida teda seal, kiigutades samal ajal kontrollitult ülemist otsa koos koeraga. Kui koer keeldub maiustest, tähendab see, et tema jaoks on olukord liiga hirmuäratav ja tuleb minna mitu sammu tagasi ja leida situatsioon, mis pole tema jaoks hirmus. Kiigekartusest üle saamiseks võib lasta koeral ka lihtsalt hüpata maasoleva kiigeotsa kontaktpinnale ja premeerida seal olemist rohkete maiustega. Tasapisi võib hakata seda otsa maast üles tõstma, et tekiks ka väike kukkumismoment ja nii tibusammudega edasi kuni täispika kiigeni. Kiigehirmu aitavad leevendada ka kodused harjutused tasakaalulaua, kapiuste ja sahtlitega, rulaga sõitma õppimise trikk jne.

4. Püsivus

1. Läbi tiibade preemiani

Vii tõkketiibadest mõned meetrid eemale mänguasi või toidukauss maiusega. Hoia koera kaelarihmast või traksidest tagasi ja kui ta keskendub 100% mänguasjale või toidule, vabasta ja jookse temaga kaasa nii, et koer jookseb läbi kahe tiiva vahelt, sina tiibadest väljapoolt sõltuvalt sellest kumma käega koera juhid. Proovi kindlasti mõlema käega. Pööra sellele poolele, mis tundub olevat koera või enda jaoks ebakindlam, rohkem rõhku. Sinu, kui koerajuhi käelisus võib päris palju rolli mängida :) Kui koeral on selle ülesehitusega probleeme proovi temaga alguses koos tiibade vahelt läbi joosta või katseta erineva motivatsiooniga teisel pool tiibu – toit vs mänguasi.

2. Läbi tiibade

Selle harjutuse ülesehitus on sama, mis eelmiselgi. Erinevus seisneb selles, et motivatsiooniese on seekord sinu käes, mitte ei leba maas. Koeral on abi sellest, kui sa näitad oma käega väga selgelt tiibade vahele. Kui koer kipub pöörama end ringi sellel hetkel, kui hakkad kätt tagasi tõmbama, proovi tõsta käsivars üle tiiva, nii et käsi maiuse või mänguasjaga liiguks ka tiibade vahelt läbi. Iga kord, kui koeral õnnestub see harjutus, premeeri teda koheselt teisel pool tiibasid, mitte ära jookse edasi.

3. Läbi tiibade pöördega

Seda harjutust võib proovida sõltumata sellest, kas eelmine harjutus tuli koeral hästi välja või mitte. Kuna selle harjutuse puhul saab koer maiuse teisest käest – st maiust tõstetakse alguses ühest käest teise ringi, võib see isegi aidata eelmisele harjutusele kaasa. Harjuta enne koeraga proovimist iseseisvalt jalgade ja käte tööd. Sellel ajal, kui koer sooritab ümber tiiva pöörde, teed sina 3 valsisammu. Paremale pöörates astud vasaku jalaga otse tiiva nurka, paremaga tiiva kõige külgmise serva lähedale ja lõpuks vasakuga tagasi, tiivast eemale, pöörates ise tuldud suuna poole tagasi. Parema jalaga astudes tuleb jälgida, et koerale jääks piisavalt ruumi sinu ja tõkke vahelt läbi mahtuda. Käed liiguvad selle manöövri ajal jalgadega sünkroonis – vasak näitab tiiva nurka ja annab motivatsioonieseme üle paremale käele, mis on tiiva taga. Kui parem jalg astub paremale, liigub ka parem käsi koos motivatsiooniesemega tiiva külgmise serva suunas ja jääb koera jaoks juhtivaks käeks – sealt kust tuleb preemia. Harjuta neid samme, kuni oled kindel, et suudad neid ka veidi eemalt lähenedes õigesti sooritada. Hoides preemiat käes, lähene koeraga tõkke tiivale, näita käega koerale võimalikult tema silmade kõrgusel ning tõsta motivatsioonieset ühest käest teise, et koeral oleks selge, millele ta peab järgnema. Kui koer kõhkleb, premeeri teda kohe, kui ta tõkke teljest üle jõuab.

4. Tunnelid

Esimestel kordadel tunnelis käies on see normaalne, et koer võtab aja maha, uurib ja nuusib uut kahtlast keskkonda. Vältida tuleks juba algusest peale seda, et koer tuleb välja tagurdades või keerab otsa poole pealt ringi. Selle puhul aitab see, kui sisenemise otsas on abiline, kes suunab koera ainuõiges suunas tagasi. Kui koer ei karda enam tunnelit, aga on tunnelis siiski aeglane, tuleks vältida kaarjat tunnelit. Kiiruse üles saamiseks on abi sirgetest tunnelitest, palli läbi tunneli veeretamisest, tunneli teises otsas kutsumisest ja enne tunnelit häälega pinge üles kruvimisest. Kui koerale meeldib sirge tunnel, võib proovida sirget tunnelit vaikselt kaardu keerata eeldusel, et koera kiirus ei kahane selle peale. Kotttunnelit, mille suu on täiesti kinni, ei tasu enne koerale tutvustada, kui tal pole enam mingeid probleeme ka kaardus tunneliga. Kotttunneli puhul tuleks alguses lasta abilisel kotiosa lahti hoida ja alles siis, kui koer enam ei karda, hakata seda vaikselt alla laskma. Iseseisvalt kodus võib õpetada koerale läbi kardinate või mõne muu maani rippuva kanga läbi jooksmist, teki alt läbi roomamist, ise suletud kaanega pehmesse kohvrisse või kotti pugemist, patjade alt maiuse või mänguasja otsimist

5. Harjutusi jalutuskäikudeks

Jalutuskäikudel pole vaja palju asju kaasa tassida – piisab maiustustest, pallist vms mida oleks hea visata, mis ei kardaks märjaks saamist ja mida oleks hea üles leida metsa alt. Eraldi projektina tasub investeerida aega sellesse, et õpetada koerale, et rihma sikutamine on tore tegevus. Selliseks sikutamiseks tasub hankida spetsiaalne rihm, mis oleks koerale suus ka meeldiv ja pehme. Koertenäitustel ja agilityvõistlustel käib tihti Berra oma kaupa müümas. Fliisrihmasid on erinevate punutistena erinevates suurustes, mõnel juhul on need kombineeritud ka karusnahaga. http://www.berrastore.fi/fleecetalutin-160cm-bgb-p-944.html. Neil on piisavalt pikkust, et lasta koeral rihma sikutada ka ise rihma otsas olles. Lahtiselt mängides tasub hoida ise kinni kas mõlemast otsast korraga või karabiiniga otsast, et see kogemata koera pihta ei läheks mänguhoos

Tegevusi fliisrihmaga

Palli eelised on see, et seda on hea visata ja ka hea ära peita. “Kus mu pall on?” on hea mäng, mida koeraga mängida, kuna see õpetab neile mitut olulist asja. Esiteks – preemia on ALATI kuskil olemas isegi kui nad ei näe seda parajasti. Selle mõttega harjumine on oluline, kuna võistlussituatsioonis on koerajuht “alasti” – pole käes ei maiust ega mänguasja. Lisaks õpivad koerad nõudma oma preemiat ja mitte liiga kergelt alla andma. Kuna preemia tuleb siiski peale tööd, hakkavad koerad lõpuks nõudma mitte lihtsalt preemiat vaid tööd, mille eest preemiat saaks. Selle mängu puhul tuleks alguses anda preemiat iga väiksemagi segaduses ja nõutu pilgu peale, mida koer pakub siis, kui mänguasi või maius on peitu läinud

Väga palju saab teha ära keskkonna endaga. Esiteks erinevad viisid kuidas puude ümber juhtimisharjutusi teha

Üks hea trikk on 2+2, mis on ettevalmistus poomiks ja mitmeks teiseks kontaktpinnaga elemendiks agilitys – A-raam ja kiik. Kontaktpind on ala, mida koerad peavad rajal kasvõi ühe käpaga läbima. See kõlab lihtsamalt, kui see tegelikult on :) Tegelikult on kontaktpindades ülehüppamine, eriti alla tulles, väga paljude koera puhul tõsiseks probleemiks. Selleks, et garanteerida kontaktpinna läbimine on kaks meetodit + nende hübriid. Esimest meetodit kutsutakse “jooksvaks kontaktiks”, mille puhul koer õpib oma samme sättima nii, et ta läbib alati nii peale minnes kui maha tulles kontaktalad ilma, et ta peaks lõpus peatuma või üldse hoogu alla võtma. See meetod on rajal kiireim aga selle õpetamine on raske, eeldab isikliku poomi või poomijupi olemasolu ja tohutult aega ja kannatust. Lihtsam meetod on 2+2, mille puhul koer õpib objektilt lahkudes lõpus korraks seisatama nii, et tal jäävad esikäpad maha ja tagakäpad kontaktpinnale. Seda meetodit saab õpetada trikina koerale ükskõik kus väga erinevate vahenditega – karbikaas, matt, vaibake, käterätt, tasakaalupadi vms. Alternatiivsed viisid kuidas koera kontaktpinda läbima saada, on õpetada teda kontaktpinna otsast alati maiust otsima (põhimõtteliselt 2+2 variatsioon) või enda juhtimisega võtta tal alati poomi lõpus natuke hoogu vähemaks, et ta sätiks oma sammud suure tõenäosusega kontaktalale. Sõltumata sellest, millist meetodit oma koera puhul kasutada, on 2+2 lõbus trikk, mida õpetada. Lisaks saab 2+2 trikist õpetada koerale ka kätelseisu, mis on väga hea trikk kerelihaste ja tasakaalu treenimiseks