Blogi

1. Jooksukoridor

Jooksukoridor on hea lihtne harjutus, kus on koeral võimalus võtta üles suur kiirus ning harjutada samal ajal ka tõkke tiibade vahelt läbi jooksmist nii, et koerajuht jääb tiibadest väljapoole. Koridor koosneb vähemalt 2-3st ühel joonel asetsevast tõkkest. Kui koer leiab, et parem on siiski omanikule järgi joosta tiibadest väljapoolt, võib olla abi järgmistest võtetest.

  • Koridori lõppu pandud maiusekauss
  • Tiibadest ettepoole visatud mänguasi või pall
  • Koos koeraga tiibade vahelt läbi jooksmine
  • Koerast alati oluliselt eespool olemine

Kindlasti tuleb harjutada jooksukoridori olles ise kord ühel pool, kord teisel pool tiibasid, kuna ka koertel on sarnaselt inimestele eelistatud pool, mis võib kujuneda välja ka inimese enda käelisusest tulenevalt.

Jooksukoridori harjutust saab teha mitut moodi:

  • lendstartides koos koeraga esimese tõkke juurest
  • Jättes koera esimese tõkke juurde ootama kas iseseisvalt või abilise kätte, eemaldudes piisavalt, et oleks endal edumaa kiire koera ees, aga ka endal jooksuruumi viimase tõkkeni jõudmiseks ja seal mänguasja viskamiseks

Kodus jooksukoridori harjutamiseks võib kasutada koonuseid, toole, tumbasid vms, mille puhul koer saaks mööduda ühelt, handler teisel poolt.

2. Juhtiv pool ja selle vahetus

Juhtiva poole all peetakse silmas seda poolt, millel koer handleri suhtes jookseb. Erinevatel juhtudel tekib rajal vajadus seda poolt vahetada ja jätkata koera juhtimist teise käega. Põhilised kolm manöövrit selle tegemiseks on front-cross, blind-cross ja rear-cross. Kõigi kolme puhul tähendab nimetuses “cross” seda, et handler ületab koera liikumistrajektoori

Nii Front-cross kui ka Blind-cross puhul on manöövri eduka sooritamise eelduseks see, et handler on koerast eespool. See on meelepärasem neile koertele, kes on rajal ehk aeglasemad, veidi ebakindlamad, rohkem handlerile kui erinevatele rajaelementidele orienteeritud. Mõlemad manöövrid nõuavad handlerilt rohkem liikumist ja teinekord ka pikemat jooksutrajektoori. Ühest küljest tekitab see handlerile rohkem tööd aga teisalt võib see aidata hoida aeglasemat koera liikumisest ja vältida rajal seisakuid või aeglustamist, mis võib juhtuda, kui handler võtab tempo alla mõne teise võtte tarvis.

Front-Crossi eeliseks on see, et handler  on seda sooritades alati näoga koera poole ja ta näeb pidevalt, mida koer teeb ja kas ta reageerib õigesti.  Seetõttu tundub see olevat turvaline valik. Front-crossi miinuseks on kindlasti see, et Front-crossi sooritamine eelpool nimetatud kolmest võttest on kõige aeganõudvam, koosnedes kolmest sammust mille puhul tuleb neid samme ka sättida, et õigele poole pööret alustatakse õige jalaga. Sammude osas võib tõmmata mõningaid paralleele valsisammudega, mistõttu kutsutakse front-crossi ka valssimiseks.

Kui Front-crossi jaoks rajal aega ei jää või on oht, et front-crossiga suunatakse koer edasi liikuma vales suunas, on võimalik juhtivat poolt vahetada ka blind-crossi abil. Blind-cross, nii nagu ka nimi viitab tähendab seda, et poolevahetus toimub handleri jaoks pimesi. Seda manöövrit võib võrrelda nende kordadega jalutuskäigul, kus koer on jäänud meist selja taha ning üritab jätkata jalutamist rihmakäe vastaspoolelt. Kõige kiirem viis rihmakäe (agilitys juhtiva käe) õigeks saamine, on tõsta see selja taga ringi ühest käest teise. Blindcrossi sooritades toimub täpselt sama – motiveeriv maius või mänguasi tõstetakse selja taga ühest käest teise. Suurim aps, mis selle manöövri ajal võib juhtuda, on see, et vahetus ei toimu koera jaoks piisavalt selgelt – teine käsi jääb võrdselt motivatsiooniga juhtiva käega külje peale laperdama. Kui handler jätab sellises olukorras ka koera poolevahetuse visuaalselt üle õla kontrollimata, on üpris tõenäoline, et koer jätkab liikumist “valel” käel.

Kolmas viis poole vahetamiseks on rear-cross. Kui eelmise kahe võtte puhul oli koerajuht alati koerast ees, siis rear-crossi puhul on koer koerajuhist eespool. See eeldab, et koer on kiire, enesekindel ja iseseisev. Vastasel juhul tõmbab seesugune manööver koera tempo alla – pole enam oma inimest keda taga ajada. Halvemal juhul võib koer otsa üldse ümber pöörata näoga omaniku poole.

4. You Start, I Follow (autor Polona Bonac)

You Start, I Follow on hea harjutus julgustamaks koera rohkem initsiatiivi üles näitama, tegevusi algatama ja vähem sõltuma handlerist. See mäng on hea üleminek järgmisele tasemele, kui koer saab mänguasjade ja handlimisega abistadejs juba hakkama, aga ei ole veel selle peale tulnud, et sama distantsilt või iseseisvalt teha. Mängu mõte seisneb selles, et koer astub esimese sammu, olgu selleks siis pööre ümber tiiva, tunnel, edasisaatmine tõkkele vms. Alguses võib koera abistada mikroliigutustega, astudes sammukese tõkke või tunneli suunas, kallutades või pöörates keha. Oluline on see, et see, et handleri roll oleks kuni koera esimese liigutuseni minimaalne, passiivne, aga peale sooritust tehakse koera jaoks meeletu mäng ja pidu.

3. Kontaktpinnad

Kontaktpinna elementideks rajal on kiik, poom ja A-takistus. Need panevad proovile koera julguse ja tasakaalu – poom ei ole kuigi kõrge aga on võrdlemisi kitsas, kiige puhul tekitab ebakindlust see, et jalgealune ei ole kõige stabiilsem, A-takistus võib saada proovikiviks neile koertele, kellel on kartus kõrgete kohtade ees. Omaette risk on ka see, et poom ja kiik võivad koerale paista üpris sarnastena. Kui koer, kellele meeldib väga poomil käia, läheb eksikombel sama hooga kiigele, võib ta ehmatada, kui kiik äkitselt alla hakkab vajuma. Lõpptulemusena võib hakata koer kartma nii kiike kui ka poomi, kuna on kaotanud mõlema vastu usalduse. Lihtsam on sedasorti ehmatusi vältida ja läheneda igale elemendile ettevaatlikult, koera mitte tagant utsitads ja survestades. Kui koera jaoks on hirmuäratavaks A-kõrgus, võib tõsta ta poole A peale, suunaga alla ja lasta sealt alla joosta, tõstes iga kord natuke kõrgemale. Sama saab teha ka poomi puhul. Mõlemal juhul tuleks vältida seda, et koer hüppab A või poomi otsas külje suunas või üle sinise kontaktala maha. Selle vastu aitab see, kui koer saab kontaktalal preemiat ja seejärel ta vabastatakse. Kiige puhul tuleks kasutada kindlasti abilist, kes hoiaks kiige langevat otsa stabiilsena. Hea oleks see, kui koer läheks vabatahtlikult kiige otsas asuva kontaktpinnani. Selleks võib kasutada maiusterada. Alternatiiv oleks ka kiige puhul koer tõsta ülemisse otsa ja premeerida teda seal, kiigutades samal ajal kontrollitult ülemist otsa koos koeraga. Kui koer keeldub maiustest, tähendab see, et tema jaoks on olukord liiga hirmuäratav ja tuleb minna mitu sammu tagasi ja leida situatsioon, mis pole tema jaoks hirmus. Kiigekartusest üle saamiseks võib lasta koeral ka lihtsalt hüpata maasoleva kiigeotsa kontaktpinnale ja premeerida seal olemist rohkete maiustega. Tasapisi võib hakata seda otsa maast üles tõstma, et tekiks ka väike kukkumismoment ja nii tibusammudega edasi kuni täispika kiigeni. Kiigehirmu aitavad leevendada ka kodused harjutused tasakaalulaua, kapiuste ja sahtlitega, rulaga sõitma õppimise trikk jne.

4. Püsivus