Suurus pole oluline kui asi puudutab oma lähedaste kaitseks välja astumist. Seda tõestas eilse õhtu jalutuskäik. Kui välja arvata paar kasvatamata yorkiet, kes ei tahtnud Bossel kuidagi rahulikult kakada, vaid üritasid lõrisedes kallale tormata, möödus jalutuskäik rahumeelselt ja ilma intsidentideta reede õhtust hoolimata. Seda kuni kodumaja ette jõudmiseni, kus Bosse läks äkitselt pingesse ja jäi ühte punkti pingsalt jälgima. Mina seisin juba kodutrepil ja kutsusin teda tuppa, meelitasin maiustega aga Bosse ei liikunud paigast. Kui mul lõpuks kannatus katkes ja hakkasin tema poole minema, hakkas Bosse urisema ja vaikselt lausa haugatama. Ja siis ma taipasin, milles asi on – eemal oli üks tühi 2-liitrine colapudel, mis õhtuhämaruses võis tõepoolest läbi koera pilgu kahtlane paista. Igastahes tahtsin ma asja selgust luua, seda enam, et Bosse ei olnud ohu tõttu nõus kummaski suunas liikuma.
Üritasin Bossest mööda minna ja pudeli poole liikuda, kui Bosse äkki hakkas minu turvalisuse pärast väga kartma ja tuli ristipõiki mulle ette, takistades minu teed. Paistis, et ta oli valmis mind cocacola eest oma elu ja hingega kaitsma! Korrutades Bossele, et kõik on hästi, ohtu pole, ära karda, jõudsime lõpuks pudelini ja kui Bosse oli selle üle inspekteerinud ning veendunud, et ohtu pole, tegin ka mina pudelile pai ja peale sellega mängmist ja ringi veeretamist viisime ta koos prügikasti, et vältida edaspidiseid segadusi.
Vot nii vapper on minu väike truu kääbik!
Tuttav vaatepilt! Hästi, et kingad veel ühes tükis! Minul nii hästi pole läinud…