Trikkidest

Ma olen teinekord naljaga pooleks öelnud, et Bosse on natuke Captain Slow, kuna mõne asja õppimine võtab tal meeletult palju aega ja igasuguse tagantkiirustamise peale lööb ta üldse lukku ja läheb lihtsalt minema. Kui ma tuletan praegu meelde trikke, mida ma olen Bosse erinevatel eluetappidel üritanud talle õpetada, siis mulle tuleb meelde ligemale 5 trikki, mille õpetamisest ma olen ühe või kahel korral loobunud, kuna see on tekitanud Bosses tohutut frustratsiooni, mis omakorda frustreerib mind… Ja ma olen tükk aega hiljem tulnud nende juurde tagasi ja näinud mürinal edusamme.

Need trikid on asjade koristamine, esikäpad kausil tagumistega ümber kausi keerutamine, rulasõit, kõrgemale esemele tagurdamine, sitsimine, rullimine. Ok, neid trikke millest ma olen loobunud aga mille juurde me pole veel tagasi jõudnud, on veel.. aga see selleks. Kõiki trikke olen ma alati õpetanud samade vahenditega – klikker ja maiused. Klikkeri osas olen üritanud püüda nii Bosse pakutud tegevusi, rakendades edasi shapimist, et jõuda rohkem lõppeesmärgini, teinekord ka väike meelitamine maiusega juurde.

Asjade koristamisega tegi Bosse algust ligemale 6-kuuselt esimest korda. Koristatavad asjad olid täiesti sobilikud – väiksed ja suupärased aga kauss kuhu neid tuli panna oli liiga kõrge ja liiga väikse läbimõõduga. Bosse võttis mänguasja küll hambusse aga ei saanud aru, et see tuleks kaussi viia. Teisel roundil sai kausiks võetud suur madal plastkorv, mille servad hoidsid väljapoole – seega oli möödapanek oluliselt raskem kui sirgete servadega kausi puhul. Kauss kui nähtus omandas positiivse tähenduse, kui igasuguse interaktsiooni eest tulnud klikk tekitas kaussi maiuse. Ei läinud palju aega kui Bosse võttis asja ja seadis sammud juba kausi suunas, kuna sealt sai ju süüa :) Great success! Ehk siis lisaks sellele, et koer ei osanud veel õppida, ei osanud mina ka õpetada. Või pigem oleks õige öelda, et ma ei osanud õppimist Bosse jaoks võimalikult lihtsaks ja selgeks teha.

Kausi peal keerutamise, rulatamise, seinale tagurdamine ja sitsimise esmane õppimine takerdus aga pigem Bosse füüsilise ja vaimse ettevalmistuse taha. Bossel on erinevaid foobiaid ja ebakindluseid. Talle ei meeldi ebastabiilsed pinnad, ta tasakaalu- ega tagakehatunnetus pole geneetiliselt just kõige parem. Samas – kellel oleks. Igastahes on kõik need trikid olnud sellised, mille puhul pea ees triki õpetamisse sukeldudes tuleb tõdeda hoopis, et kurat… tiik on ju jääs :) Ehk siis esimene samm oleks pidanud olema jää lõhkumine. Bosse võtmes vaadatult – füüsilised ettevalmistused. Kui need trikid tahaplaanile jäid, jätkus samal ajal erinevatel agility takistuste otsa ronimine ja kivide-puude otsa ronimine, mis kõik tõstsid Bosse julgust, enesekindlust, tugevdasid lihaseid, parandasid kehatunnetust. Igapäevased tasakaaluharjutused fitnesspallil, tasakaalupadjal ja mujal treenisid hea tasakaalu hoidmiseks vajalikke lihaseid. Lihtsamad tagakeha tunnetamise harjutused (kingakarpi ronimine, tagurdamine, kõrvalasendi leidmine) tegid Bosse sõbraks oma tagajalgadega – jah, ka nendega saab elus palju korda saata.

Ja peale seda ettevalmistustööd uuesti eespool nimetatud trikkide juurde naasedes, olid edusammud kiired tulema. Ehk siis iga trikk valmistab ette pinnast mõne teise triki jaoks. Ja kui mõne triki õppimine ei kipu alguses üldse edenema, tasuks mõelda – mis oskused ja omadused peaksid mu koeral olema, et ta suudaks seda triki teha, mis oleks tema jaoks lihtsam kui see trikk, aga mis toetaks nende samade oskuste ja omaduste arenemist?

Eraldi juhtum on Bossel üle selja rullimine, mille sooritamiseks on tal kõik vajalikud omadused, oskused ja lihased, aga mis jääb ette ja tekitab temas ebamugavust on tema saba, mis vajub lonti väga üksikutel hetkedel. Igastahes heas tujus on see alati püsti ja rõngas… ja üle selja rullides jääb valusalt selja alla, mis võib üldse vigastusega lõppeda. Seetõttu peab Bosse õppima saba lõdvestama. Meie praegune õppeprogramm on osalt seotud ka üldse selili keeramisega erinevate hügieeniprotseduuride tarvis – küüntelõikus, kammimine jne. Mulle on oluline, et Bosse suudaks nende protseduuride ajal lõdvestuda ja et tema selili keeramine ei oleks vägivaldne manööver vaid lihtsalt järjekordne trikk. Et selili keeramine ei ole ühegi koera jaoks vabatahtlik ja meeldiv tegevus, sõltub iga trenn Bosse tujust. On päevasid, kus ta ei taha päris pikali end lasta ja see on ok. On hetki, kus ka külili keeramine ei ole kooskõlas tema nägemusega trikkide õppimisest. Ja ka see on ok. Tema määrab tempo. Kui Bosse on aga mõnus ja chill, siis esimese asjana meelitan ma teda maiust üle õla viies lamamisasendist ühe puusa peale sättima. Sealt edasi külje peale. Külje peal olles saab Bosse kliki ja preemia, kui ta lubab mul oma sabale pai teha ja seda sirgemaks ja lõdvemaks tõmmata. Klikk ja maius tuleb ka selle eest, et ta ei aja saba tasakaalu hoidmiseks rõngasse, kui ma ta küljele pika pai teen. Ja selle eest, kui ma võin võtta ühest käpast kinni ja seda kergitada. Kahest käpast kinni ja neid koos kergitada. Veidike rohkem kergitada. Kergitada ja rullida teda selja peale. Sügada kõhu alt. Hoida käppasid enda käes. Näppida küüsi. Katsuda tangidega küüsi. Lõigata küüsi. Harjata kõhualust. Võtta teise poole käppadest. Kiigutada Bosset küljelt küljele natuke. Rullida päris teisele küljele. Tehtud :)

Muidugi leian ma Bosse ka teinekord kõht taevapoole oma pesast või meie voodist või diivanilt ja ta magab enamus ajast mõnusalt külje peal välja sirutatult ja laseb mul siis erinevaid toiminguid teha, mis ongi praegune strateegia kuidas ilma vägivallata küüsi lõigata aga see pole  ikka päris see.  Mulle meeldiks, kui Bosse ei peaks minu poolt selili keeramist üldse selliseks toiminguks, mille vastu peaks kuidagi punnima. Seetõttu ka see minupoolse sekkumisega trikk :) Praegu seda sama postitust kirjutades rullis Bosse end muuseas minu kõrval diivanil selili, et süga mind :) Seda võimalust tuleb ära kasutada!

Lisa kommentaar