Tagurpidi käik sisse!

Tänane agilitytrenn oli korralik väljakutse, kuna minu sisetunne ütleb, et see rada, mida me jooksime oli nädalavahetuse karikasarja meistriklassi rada. Erinevatel harjutustel oli menüüs kogu rajaarsenal. Jah, ka A ja slaalom, ainult kiik oli keset teisi takistusi ainult eriti vaprate jaoks. Eelmises trennis reetis end Bosse A peale ise ronides ja täna ei andnud ei mina ega Sirje talle armu. Õrn mats pehme koha peale ja ülejäänud töö tegi Bosse juba ise mööda A-d ronides ära. Poom oli jätkuvalt kena, kohati seal kõige kõrgemal isegi galopis – eks ta tuleb, kus ta pääseb. Kiigega on selline so-so aga ma pole väga palju auru kiige peale pannud ka viimastes trennides. Lähme sellega lihtsalt tasa ja targu edasi ja lasen Bossel seda iseseisvalt allasõitmist proovida ja kolksudega harjuda. Slaalomisse lendab Bosse hullu hooga sisse ja tahab esimese pulgavahe vahele jätta, sitikas selline. Aga väike korrektuur ja ülejäänud slaalom läheb juba ilusti ja päris heas tempos.

Mis oli aga tänasel rajal põnev, olid ohtrad tip-tip ja tap-tap U-pöörded. Neid katsetades näitas Sirje mulle võtet, kus ma saaks frontcrossi asemel keerata end juba enne hüpet selg ette ja tagurdades tõmmata Bosse üle tõkke ja tagasipöördele. Tundus, et see täitsa istus Bossele, ehk siis veel üks võte, mida endale raja handlimispagasisse võtta aga vajab harjutamist, harjutamist ja veelkord harjutamist, et ajastus oleks õige ja nurgad ja värgid, uhh.. Väga hull :D

Just for fun Bosse keskendumise testimiseks proovisin Bossega püsivust paari tõkkega ja no nui neljaks ta tuli üle kahe hopi iseseisvalt. Äkki on see midagi, mida paralleelselt lendstardiga treenida? Et kunagi ümber vahetada. Kuna mulle tundub, et ta jälgib mind selliselt hoolikamalt ja tuleb päris mõnusa hooga. Kohati tahtis tõkke kõrvalt tulla aga ma arvan, et geeniuskoer nagu ta mul on, on see natuke klikkimist ja selge nagu seebivesi. Püsivuse kohta lugesin põnevat artiklit, kuidas erinevate probleemidega koerte omanikud käituvad tihtipeale püsivusstardis ristivastupidi sellele nagu nad peaksid käituma. Need koerad, kes hea meelega teeks püsivust edasi, nende omanikud jätavad koera istuma ja eemalduvad sirge selja ka kindla teadmisega, et koer püsib nii kaua kui tarvis. Need koerad, kes kibelevad rajale minna, nende omanik paneb läbi sõja koera istuma, eemaldub hääääästi ettevaatlikult, selg ees, pidevalt koerale sõnu peale lugedes, mis tekitab koeras veeeeeeel rohkem seda ootusärevust. Artiklis soovitati teha vastupidi. Ehk siis flegmast eemalduda nii nagu ta tahaks kohe rajale söösta ja sööstjast eemalduda nii nagu omanik oleks 120% kindel oma koera püsivuses. Ok, teise poole osas mul kogemused puuduvad aga esimest osa ma täitsa usun. Ma vaatan kasvõi Bosset õhtusöögi ajal. Teinekord panen ma ta istuma või lamama, panen toidu välja ja loen sõnu peale (“Ooooooota, ooooooota, OOOOOOOTA”), ise samal ajal enda lauda kattes. Ja vaeseke väriseb iga “oota” peale lausa elevusest ja tahtest söösta. JA kui siis tuleb “Ok, võib minna!”, siis ta lendab toidukausile peale nagu see oleks kiuslik vares. Tahaks sama rajale ka :)

2013_11_19_rada

Lisa kommentaar