See sai alguse siis, kui Bosse oli arsti poolt määratud puhkerežiimil ja me hakkasime tema lõbustamiseks igasugu väiksemat füüsiliset ja suuremat vaimset pingutust nõudvaid trenne ja mänge ja harjutusi välja mõtlema. Alustades istu-lama-kõrval-koht käskuse lihvimisest kuni nende omavahelise kombineerimiseni.
Praeguseks on Bosse nii tegija, et teenib oma koduse SK trenniga oma päevase toidukoguse välja ja harjutame vaikselt liikumise pealt seismajäämist koos lama või istu käsuga ja no nui neljaks, hakkab looma. Bossele meeldivad need ülikiires tempos tehtud seeriad nii, et vahepeal hakkab poole harjutuse pealt isegi saba propelleeruma! Seda just nende kannatust nõudvate harjutuste puhul nagu püsiistumine ja -lamamine. Ja vahest ei malda ta käsklust ära oodata – pakub kõike, mida oskab ja seda kõike käppadega õhku lüües. Lamama minek on hasarti sattudes selline et kahe esikäpaga lüüakse õhku ja maandutakse pläts kõhuli maha 
Kõige uuem saavutus on rihmata kontaktkõnd õues. ÕUES kus on miljon lõhna ja muud põnevat. Bosse väga rõõmus ei ole selle harjutuse üle aga peab ikka paarkümmend meetrit ilusti vastu ja lidub siis minema kui ma “vabalt!” ütlen.
Ja rihma otsas on ta üldse nunnu Kui me kohtume tänaval kahtlase koeraga (näiteks mõni potentsiaalselt eluohtlik lõunavene lambakoer), siis on Bosse nõus üsna hea meelega turvaliselt minu kõrval käima ja sellest koerast ilma tutvumata mööduma. Eks ta tajub minu ohureaktsiooni ja teeb järelduse: “Kui see hulljulge tajub ohtu, peab asi ikka tõesti tõsine olema. Parem hoian tema juurde, on kindlam”
Kõik see kokku on andnud mulle piisavalt julgust ja enesekindlust minna temaga Koeruse SK-võistlusele kutsikaklassis. Et lihtsalt vaadata mis saama hakkab 
Meil on nädal aega lihvida veel neid asju, mis on hetkel kahtlasevõitu ja siis saabub tõehetk!