Pakaselood

Oli pühapäevaõhtu, väljas krõbedad 16 pakasekraadi, mis ei takista siiski koeraomanikku minemast igaõhtusele jalutusringile, mis sest, et iga miinusega läheb see ring üha väiksemaks ja kiiremaks. Ei, mitte minu, vaid Bosse nõudmisel. Meie kõige kiirem ja lühem ring viib otsejoones Astangu elamurajooni taga kõrguva metsa äärele, liikudes mööda selle piire ja pöörates kaugeimast punktist taas kodu poole. Nii ka sel õhtul. Prügikastide juures suunab Bosse meid alati kõnniteelt kõrvale paksemasse lumme, kus on lõhnasid ja jälgesid, mida ajada, rohkem. Neil hetkedel, kui Bosse oma koeraasju ajab, saan mina võtta, mis ma inimesena nendest jalutuskäikudest võtta saan – kuulata metsast kostuvaid hääli, imetleda härmas loodust, tähistaevast, sätendavaid lumekristalle õhus. Kõige tavapärase kõrvalt kostus mu kõrva miski, mis sundis mind seisatama ja kõrvu kikitama. Metsa suunast oli kosta imelikku häält. See oli justkui segu inimese ja koera nutust ja öökulli huigetest ja see kostus piirkonnast, kuhu kohalikel on kombeks matta oma vikerkaare taha läinud neljajalgseid sõpru.

Erinevate hirmsate koerte hülgamislugude taustal käis minust vastik jõnks läbi – kas tõesti keegi võiks viia oma koera sellise ilmaga koerte matmispaika ja siduda ta puu külge kinni surema. Maailm on üks kole paik, ära iial ütle iial. Et tee sinna viib läbi põlvini lume, tiheda roostiku ja kändude-okste-juurikate, ma olin ilma tagavararihma, maiuste, taskulambi ja pipragaasita, jalas ainult teksad, mitte kilepüksid ja kõigele lisaks veel koos Bossega, lubasin endale – teeme oma ringi kähku ära ja ma tulen metsaveerele tagasi.

Tagasi tuppa jõudes varustasin end kõige vajalikuga ja suundusin taas külma kätte. Seekord ma enam kummalist nuttu ei kuulnud. Ometigi otsustasin hoolikalt roostikus oleva jalutusraja läbi kõndida, igal sammul kuulatades. Ümberringi oli haudvaikne. Ainult kaugemalt metsast vilksatas puude vahelt väike tuluke. Et hing rahu saaks, sumpasin läbi lume sinnapoole. Keset valgeid künkaid põles väike küünal. Kas keegi oli meie eelmise jalutuskäigu ajal seal selle süütanud? Ning hääl, mida me kuulsime, oli igatseva peremehe kurbus? Või igatsevad sedasi hoopis meie neljajalgsed sõbrad oma peremehi ja ootavad nendega taaskohtumist ühel päeval? Sellele ma vastust ei leidnudki.

Lisa kommentaar