Bearded Angels Bosse

Meie seiklused sõnakuulekuse ja agilityradadel jätkuvad. Et agility on ikka päris kontimurdev meie jaoks, siis võtsime nelja- ja kahejalgsete sõpradega kätte ja rentisime endale laupäeviti TAKO halli lisaks. Nii me siis laupäeviti seal jookseme ja mängime ja treenime oma koeri. Peab tunnistama, et tund aega on ikka väga pikk aeg ja vähemalt Bossel saab millalgi 45 paiku siiber. Sellist püsiistumist, kui ta esimese tõkke ees teeb, pole tükk aega SK tundides nähtud. Ma võin hüpata ja tantsida ta ees aga Bosse sügab hoopis kõrva tagant ja kohendab istumisalust mugavamaks. Tähelepanek edaspidisteks: rohkem niisama hängimist-mängimist, vähem agility pushimist, et TAKO hall jätkuvalt fun koht meie mõlema jaoks oleks.

Sama on tegelt ka SK-s, kus neid põnevaid koeri on niiiniii palju aga no pifid on niiniii head ju. Lõpuks hakkab siiski tüdimus ja emotsionaalne stress võitu saama ja püsivus kaduma. Enne selle hetke saabumis olime aga eile õhtul oma rühmas vist ainsad, kes suutsid minutise grupis istumise vastu pidada. Võib vaid ette kujutada minu rõõmu ja uhkust Nõrgaks kohaks on meil käemärgid, mille osas ma pean leiutama uued, mis lähtuvad mu maiuseandmisžestidest. Kuna klassikalised istu ja lama käeasendit seostuvad Bosse jaoks “Viska viis” ja “Kummast käest!” käsklustega hoopis.

Meie kontaktitrennid jalutuskäikudel ja mängusessioonid teiste sõnakuulelike kutsadega on hakanud ka pätt-Bossele külge ja vähemalt mulle tundub, et asjad liiguvad sõnakuulelikuma koera poole.

Kõigi minu harjutuste puhul on ka “mündi teine pool”. Kuna Bosse on niiiii tark ja intelligentne (ma ei oska muud põhjendust tema käitumisele lihtsalt leida), siis teeb ka tema mulle õues jalutades trenni. Tuletan meelde seda, kui ma suure hurraaga hõiskasin, et kui koer kisub rihmas, tuleb seisma jääda ja mitte liikuda enne kui ta on tulnud tagasi sinu juurde ja otsinud kontakti. Well, Bosse on selle endale väga selgeks saanud. Nii selgeks et nõuab minult sama! Stsenaarium siis järgmine: Agne ja Bosse jalutavad viisakalt kõrval. Bosse leiab ülipõneva lõhna ja jääb maha et põhjalikumalt tutvuda. Agne läheb edasi, kuni rihm läheb pingule. Bosse vaatab, ahaa, rebib rihmas sinder. Agne läheb närvi, miks Bosse ometi ei liigu, lõhnad on ju ammu juba nuusutatud ja ülemärgistatud. Poriseb juba Bossega ja ähvardab teda juba ise liikuma müksata. Ja lähebki tagasi Bosse juurde, et kerge suunav müks talle anda aga oh üllatust: nii kui Agne jõuab Bosse kõrvale, võtab sisse korrektse kõrval asendi ja pakub Bossele silmkontakti, hakkab Bosse liikuma kenasti ühte sammu hoides. No tere talv! Ma olen loonud koletise!

Selline see elu üliintelligentse koeraga meil on

Kuna Bosse on järjekindlalt agilitytrennis üritanud jätta endast märki maha järgmiste põlvkondade jaoks, andis treener Meril meile diagnoosiks: domineeriv boss.

See hinnang oli julm ja karm ja mõtlemapanev. Mina täpsustaks: selektiivselt domineeriv boss, kuna mõned käitumismustrid, mis peaks dominantsele koerale omased olema (tugev omanditunne toidu ja mänguasjade suhtes, soovimatus end selili keerata jne), ei ole üldse bosselikud. Samas.. uksest trügija, jalutuskäigul juhtija on Bosse küll. Niisiis algas 2 nädalat tagasi meie range treeningprogramm.

Kõigepealt jäi Bosse ilma oma tavapärastest toidukordadest ja süüa sai ainult trennide ja jalutuskäikude ajal. Viimased on meil ka rohkem nagu trennid kontakti, siiatuleku ja kõrvaloleku harjutamiseks. Koduse trennina on meil jätkuvalt SK põhised seeriad – istu/lama/seisa-koht-vabalt-otsi-too-aitäh-kõrval. Bossele on kõrvaletuleks meeldima hakanud nii väga et õues ta lausa lendab kõrvalasendisse uhke kaarega iga kord kui minu ette seisma jääb ja ma ta kõrvale kamandan. Lisaks saab Bosse maiust siis, kui ta mind vaatab ja muidu kontrollib mu olemasolu. Ma pean taaskord tõdema, et meil need n.ö. karmid võtted ei istu ja klikker koos mägedeviisi kannatlikkusega teeb imesid.

Paaril korral oleme jalutanud kõrval selliselt et rihm on järel lohisenud, kui Bosse korraks minust ette läheb ja ma seisma jään, võpatab ta justkui ja tuleb sip-sip-sip minu juurde tagasi. Jah, ta nuusib ja ajab siiski oma lõhnu taga aga ta on ikkagist koer ju

Praeguse seisuga on siis meil 2n see programm kestnud. Lisaks kontrollitud toidukordadele, hakkan vaikselt juurutama sisse enne nuuskimist luba küsimist, seda siis kui lõhn jääb trajektoorist kaugemale ja me peaks sinna koos ekstra minema. Ja otseloomulikult ilma kõrval olekuta ja loata Bosse enam ustest ei sisene.

Härra Bosse on ise rõõmus ja rõõsa ja ei paista pahandavat kui esimesed päevad välja arvata, mil ta oli ilmselgelt pahur ja solvunud. Mängu ja mürgeldamist on meil rohkem kui ei kunagi varem ja Bosse passib õues jalutades mind, et millal järgmine koerakrõbin või pihvitükk pudeneb.

Krõbedad miinuskraadid on ka meie elu põrguks muutnud. Jalutuskäigud mööduvad jooksusammul kuigi emase koera pissiloigu juures on Bosse nõus ka jalgade tudisedes nuuskima. Üldiselt mulle tundub, et Bosse kuulekus on pöördvõrdeline väljas olema tempiga – mida külmem on õues, seda vähem Bosse kuulab sõna, käib viisakalt kõrval ja täidab muid käskluseid. Neljapäeval toimunud SK võistlustel lendasime me jahedapoolsesse eksamiruumi pea otse autost ja see külm ja lisaks ka närv andis tunda. Kui püsiistumine tuli meil välja, siis jahedal lumistest jalanõudest niiskel põrandal ei olnud Bosse nõus lamama kauem kui korraks. Seega jäi meie sooritus võrreldes koduste trennidega lahjaks ja 105 punktist kogusime 81. Võttes arvesse et see oli meil esimene kord, häirivaid faktoreid oli rohkem kui rubla eest ja et me pole kordagi päris SK trennis käinud, olime me isegi tublid Jääme ootama soojemaid ilmasid ja revanzzi. Üldse igatsen ma nii väga plusskraade ja päikest ja muru ja valgust. Tahaks nii väga mänguplatsidel meie tubaseid mänge mängida. Ma olen kindel, et Bosse on nelja käpaga selle kõige poolt.

Et meie elu põnevam oleks ja saaks veidi energiat põletada, on meil kodus elutoast saanud oma väike agilityplats

Bosse hüppel, rohkem küll jalutab sealt üle aga siiski

Tänane esimene rada ülevalt poolt vaadates. All vasakus nurgas Bosse, kes ootab järgmist korraldust!

See sai alguse siis, kui Bosse oli arsti poolt määratud puhkerežiimil ja me hakkasime tema lõbustamiseks igasugu väiksemat füüsiliset ja suuremat vaimset pingutust nõudvaid trenne ja mänge ja harjutusi välja mõtlema. Alustades istu-lama-kõrval-koht käskuse lihvimisest kuni nende omavahelise kombineerimiseni.

Praeguseks on Bosse nii tegija, et teenib oma koduse SK trenniga oma päevase toidukoguse välja ja harjutame vaikselt liikumise pealt seismajäämist koos lama või istu käsuga ja no nui neljaks, hakkab looma. Bossele meeldivad need ülikiires tempos tehtud seeriad nii, et vahepeal hakkab poole harjutuse pealt isegi saba propelleeruma! Seda just nende kannatust nõudvate harjutuste puhul nagu püsiistumine ja -lamamine. Ja vahest ei malda ta käsklust ära oodata – pakub kõike, mida oskab ja seda kõike käppadega õhku lüües. Lamama minek on hasarti sattudes selline et kahe esikäpaga lüüakse õhku ja maandutakse pläts kõhuli maha

Kõige uuem saavutus on rihmata kontaktkõnd õues. ÕUES kus on miljon lõhna ja muud põnevat. Bosse väga rõõmus ei ole selle harjutuse üle aga peab ikka paarkümmend meetrit ilusti vastu ja lidub siis minema kui ma “vabalt!” ütlen.

Ja rihma otsas on ta üldse nunnu Kui me kohtume tänaval kahtlase koeraga (näiteks mõni potentsiaalselt eluohtlik lõunavene lambakoer), siis on Bosse nõus üsna hea meelega turvaliselt minu kõrval käima ja sellest koerast ilma tutvumata mööduma. Eks ta tajub minu ohureaktsiooni ja teeb järelduse: “Kui see hulljulge tajub ohtu, peab asi ikka tõesti tõsine olema. Parem hoian tema juurde, on kindlam”

Kõik see kokku on andnud mulle piisavalt julgust ja enesekindlust minna temaga Koeruse SK-võistlusele kutsikaklassis. Et lihtsalt vaadata mis saama hakkab

Meil on nädal aega lihvida veel neid asju, mis on hetkel kahtlasevõitu ja siis saabub tõehetk!

Külastasime peale mitmekuist puhkeperioodi taaskord Tiina Toometi kliinikut, kus meid puuriti ja uuriti edasi. Seekord Bosse rutiinsete väntsutuste peale valureaktsiooni ei andnud ja ka röntgenpilt oli ilusam kui viimati, kuigi tsiteerides dr Rannot, on Bosse puhul loodus mänginud väikse vimka and andnud talle vähem selgroolülisid või rohkem ribisid kui anatoomiaraamatu järgi peaks olema. A ikka oleme õnnelikud ja kobedad.

Nii kobedad, et täna külastasime Horteses suurt trikipäeva, kus kohtusime üle pika aja Minni ja Sessi ja paljude teiste meie sõpradega ja tuttavatega. Bosse jälgis hoolikalt laval toimuvat ja peale agilityshow lõppu võttis hoopis ise suuna tunnelisse.. ja veel korra tunnelisse ja veel korra tunnelisse. Mul on tunne et tal on kergelt fanaatilised kalduvused, kui asi puudutab tunneleid. Et neid sümptomeid võimendada, saime kirja agility algajate rühma, kus saame koos ja koordineeritult joosta läbi tunnelite koos Minni, Charlie ja veel ühe kutsaga. Homme ootab meid esimene proovitrenn. Ootame põnevusega, kuidas meil see värk teiste kutsadega koos välja tuleb! Suured tänud Maritile ja Minnile kes õigel hetkel õigeid nööre hakkasid tõmbama ja järgmisel hetkel olimegi juba nimekirjas

Võin ametlikult ja väikse salauhkusega kuulutada, et Bossest on saanud täisväärtuslik endast üliheal arvamusel ärplev alfaisane. Teistele koertele lähenetakse rind kummis, saba kangelt taeva pool, samm nagu araabiatõugu hobusel. Kohale jõudes sooritatakse paar äkilist hüpet ja pannakse käpp seljale: “Kes nüüd boss on?”.

Mõni lasebki panna ja langetab alandlikult nii suure ja võimsa koera ees oma pea. Mõni aga sellist ülbamist ei talu, kuna Bosse on siiski vaevalt 9-kuune nolk. Ja tulebki mul vahest vahele astuda, et aga tegelt olen mina see kõige bossim boss ja ütlen, et mingit koertekaklust minu silme all ei harrastata. Ja riiukuked lahkuvad, vastu tahtmist, aga siiski lahkuvad ja veri jääb seekord valamata ja karvu katkun kodus ainult mina. Väike puude ja maade jagamine on samas kindlasti kasulik kogemus Bossele.

Bosse on nii boss, et tal pole vahet kui suur vastane on. Ka naabri-labradoriga sai jõudu proovitud. Et kasvuerinevusi kompenseerida tõusis Bosse tagajalgadele.

Vot selline on meie täkku täis noorhärra

Ma olen kutsikakoolist saati tundnud muret, et Bosse vist ikka ei saa aru erinevate käskude verbaalsetest vormidest ja täidab neid pigem käe (loe: maiustuse) liikumise peale.

Küll olen proovinud heaga, küll jõuga, küll klikkeri ja mille kõigega veel aga kuni 2012 aastani on Bosse mulle ahastuses näoga otsa vaadanud, kui ma pole käeliigutust teinud ja öelnud talle “Lama” või “Kõrval”, et “No comprende?”. Teinekord ei aita isegi see, kui ma liigutan maiuse tema nina juurest alla, et ta seda järgides lamamisasendisse läheks.

Ühel õhtul aga mängisime Bossega kodus ja tegime natuke trenni ka ja ütlesin talle “Lama” ise mõni samm temast eespool seistes. Suureks üllatuseks viskas Bosse end kõhuli, vaatas andunult otsa ja liputas saba. Ma jäin esimese hooga lausa tummaks selle peale. Siis aga taipasin, et see on see koht, kus ma pean Bosse nüüd kiidulaulu ja maiustuste ja muside ja kallidega surnuks ehmatama. No ja siis ma asusin hoogsalt oma rolli täitma. Bosse jäi siiski ellu ja oli väga õnnelik kõige üle. Pärast tegime veel proovi istu ja lama ja lehvita ja kõrval käsklusega ja no.. põrgusse.. Bosse ju teab kõiki neid sõnu! Väike simulant on ta, mängib keeleoskamatut, siis kui pole tuju trenni teha.

Ehk siis kokkuvõtteks: Bosse teeb superhästi asju, kui ta parajasti trennilainel on. Meie praegune sõnavara peaks olema järgmine:

1. “Siia!” – töötab kõige paremini ilma tugevate ärrititeta, kuigi kodus on suutnud panna vastu soovile teel minu juurde haarata kaasa või jääda niisama seasaba närima
2. “Kõrval!” – seda siis nii kõrvaletuleku mõttes kui ka sinna jäädes. Tulek vajab veidi lihvimist. Bosse arvab, et ta võib ükskõik mis nurga all minu suhtes olla ja see nurk pole kaugeltki mitte paralleelne minuga
3. “Istu!” – no see sai meil vist esimese asjana selgeks
4. “Lama!” – üllatuskülaline 2012
5. “Läksime!” – et põnevate lõhnade juurest õues edasi saada
6. “Tuppa!” – et välisuksest ja/või majatrepist kaugemale jõuda
7. “Tasa..” – et lõppeks vingumine, virisemine, urisemine, klähvimine (jah, ka viimast tuleb ette kui mõni üle-küla-riiukukk jalutades vastu tuleb, aga ma tahaks et Bosse oleks targem kui need närvipuntrad ja ei alluks provokatsioonidele). Tasa toimib ka siis, kui Bossel on ületamatu soov teha hommikul Oliverile voodis musi, aga mul on Oliverist kahju!
8. “Hopp!” – diivanile tulekuks, üle lumehange hüppamiseks
9. “Tunnel!” – nendeks hetkedeks, kui me kodus tunneli oleme püsti pannud
10. “Otsi!” – isegi kui Bosse ei tea, mida ta otsima peaks, hakkab ta hoogsasti pilguga toas ringi käima ja vajadusel võtab ka nina ja käpad abiks. Kui kindel “kadunuke” puudub, leitakse esimene huvipakkuv asi. Sobib ka peitust mängides.
11. “Too mulle!” – hea käsk, mida öelda mänguasju loopides… või ka siis kui kogemata on suss või kinnas hambusse sattunud
12. “Ei!” – aitab ennetada ahvatleva asja poole hammastega sööstmist näiteks siis kui midagi Bossele sobimatut on köögilaualt pudenenud. Aitab ka õues, kui Bosse nõuab oma tahtmist “Tahan koera! Tahan pissiloiku! Tahan! Tahan! TAHAAAN!”
13. “Viska viis!” ja “Teine viis!” – selle peale viskab Bosse viit kord ühe käpaga, siis teise käpaga
14. “Anna käppa” või “Tere” – selle peale ulatab Bosse parem käpa
15. “Lehvita!” või “Tadaa” – selle peale tõstab Bosse käpa õhku ja äigab sellega vabalt valitud suunas
16. “Aitähh!” – et Bosse suust asju kätte saada
17. “Käpp!” – kui rihm on kõhu alt ja käppade ümbert läbi
18. “Murra! Tapa!” – kui rebasesaba on diivanipatjade alla põgenenud ja tuleb sealt väevõimuga kätte saada
19. “Siitpoolt!” – kui Bosse tahab õues postitantsu teha aga mina pole huvitatud
20. “Koht!” või “Püsi!” – kui ma tahan Bosse kannatlikkust treenida lamama või istuma jäämisel
21. “Seisa!” või “Seis!” – kuulub samasse gruppi istu ja lamaga, kirsiks tordi peal on tagakäppade näituseasendisse sättimine Bosse enda poolt
22. “Kontakt!” – selle peale vaatab Bosse mulle otsa
23. “Pall!” – Bosse otsib jalgpalli
24. “Rulli!” – Bosse aeleb selili
25. “Too pall!” – Bosse toob jalgpalli
26. “Täring!” – Bosse veeretab käpaga täringut. See vajab lisaks käega näitamist, kus on täring, mida tuleb veeretada
27. “Korista!” – work in progress trikk, mille peale Bosse võtab oma mänguasja hambusse ja paneb selle kaussi. Praegu koosneb see trikk kahest käsust: “Võta!” ja “Pane!”
28. “Kaussi!” – Bosse paneb vähemalt esikäpad pesukaussi
29. “Peale!” – Bosse paneb vähemalt esikäpad kausi või mõne muu asja peale
30. “Tiiruta!” – Bossel on esikäpad millegi peal ja taguots käib ümber esikäpatelje. Work in progress.
31. “Põmm!” – Work in progress trikk mille peale Bosse mängib surnut. Harjutame koos rullimisega
32. “Slaalom!” – siksak ümber meie kanalisatsioonitorusüsteemi
33. “Poom!” – mänguplatsil poomile minekuks! Bosse suudab heal päeval ühe jooksuga 2 poomi järjest teha
34. “Süga!” – kui Bosse mänguasi on mul seljapeal särgi all, siis ta hakkab sealt käppadega kraapima. Väga mõnus
35. “Kummast käest?” – Bosse analüüsib ninaga situatsiooni ja toksab käpaga seda kätt, kus tema meelest maius on
36. “Raputa!” – eriti hea treenida siis, kui mänguhoog on
37. “Sülle!”  – selle peale hakkab Bosse kohe käppasid tõstma, et sülle ronida
38. “Ai!” – siis kui mänguhoog on kogemata liiga suureks kasvanud. Bosse tõmbub tagasi ja palub vabandust limps tegemisega
39. “Sööma!” ja “Head isu!” – siis kui toit on serveeritud
40. “Rooma!” – Bosse viskab lamades tagakäpad konnaasendisse ja sirutab maiuse poole
41. “Kummarda!” – poolel teel lamamiseni
42. “Musi tuleb!” – selle peale läheb Bosse välisukse juurde ja liputab saba, kui ta usub et Musi tõepoolest tuleb!
43. “Minni!” – Bosse kõigekõige lemmikum sõbrants!

Ehk siis head uut aastat meie karja poolt!

Lisaks uuele aastale saabus esimene korralik lumi, mis sai korralikult ära proovitud Laulasmaa avarustes

Canis Arcticus Regularis ehk tavaline lumekoer saaki jahtimas

Canis arcticus extremus ehk eriti lumine lumekoer rannaliival

Canis arcticus agriculturalis ehk tavaline maad kündev lumekoer tööülesandeid täitmas

Lumekoer firma Hurtta koerariiete reklaamiseisakus

Tavaline lumetuisukoer liikumises

Tavaline lumetuisukoer taaskord reklaamseisakus

Lisaks lumetuisukoera tegemistele nägime ka imelist talveudu

Ja tegime oma Canis Arcticus Specialis ehk Väga Erilise Lumekoeraga kohustuslikud nunnupildid

Canis Arcticus Bosse oma perenaisega

Canis Arcticus Bosse oma peremehega

Ja Canis Arcticus Bosse oma pereliikmetelt küsimas: “A mis te olete oma pildistamisega nüüd puhta segi läinud vä?”

Head uut aastat kõigile meie kahe- ja neljajalgsetele sõpradele!

Erinevatel päevadel ja õhtutel oleme Bossele korraldanud urukatseid meie diivanil. Katse seisneb selles:

1. Bossele tutvustatakse kapuutsiäärest päris rebasenahast jupikest
2. Jupike peidetakse diivanipatjade taha või diivanipatjade kuhja alla
3. Bossele antakse käsklus: “Otsi! Murra!”

Esimene katse läks selliselt:

Järgmine oli veel hullem:

Tõeline kiskja ja murdja on meil, ma ütlen!