Let’s Play – lõpusirgel

Aprillist saati olen Bossega Polona Bonac’i juures kaugõppes olnud, et leida meie jaoks agilitys see fun moment ja õppida muidu ka mängima ja avastama Bosse on/off nuppu. Hetkel on käimas viimane nädal, kus põhirõhk on rutiinidel ja rituaalidel. Kuna nende 9 nädala jooksul selgus, et Bosse on väike diiselmootor – alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama, siis mulle tundub, et tema puhul on see meeleolu loomine toredate asjadega ja mootori soojendamine ülioluline. Viimase nädala jooksul on mulle voolanud ohtralt uksest ja aknast sisse ka teiste koolitajate arvamusi, nii Polona Let’s Play koolituse osas kui ka üleüldiselt. Jah, need arvamused on tihtipeale 180 kraadi erinevad ja teineteise vastu käivad :D Jah, on väga raske nendel hetkedel jääda objektiivseks kõrvaltvaatajaks, lasta mõned soovitused ühest kõrvast sisse, teisest välja, kas terviklikult või osaliselt ja noppida välja need “tõed”, mis võiksid minu ja Bosse puhul kehtida.

Mina igastahes jäin Polona Let’s play kursusega meeletult rahule. Üks pool on see, mis edusamme me selle käigus tegime aga teine ja isegi olulisem on see, kui palju ma õppisin selle kursuse käigus Bosset paremini tundma. Ma ei lootnudki, et nende 8 nädalaga Polona käe all, me saame n.ö. “valmis”. Aga ma lootsin saada vihjeid ja juhtlõngasid, millest lähtuda peale kursuse lõppu. Ja neid on mul kuhjaga. Kuidas muuta igavad ja tüütud asjad mänguks, kuidas üldse mängida, kuidas lasta lõdvaks ja nautida lihtsalt koos veedetavat aega ja mingid puzzletükid loksuvad iseenesest paika.

Lisa kommentaar