La vida loca!

Peale rumalat ehmatust Takos eelmisel pühapäeval, kui Bossele lendas peale järgmise trennirühma prantslane, otsustasime seda ja mitmeid teisi asjaolusid arvesse võttes teha agilitis väikse pausi ja tekkiv energiaülejääk suunata mänguplatsidele ja metsajooksuradadele. Bosse paistab armastavat meiega jooksmist (loe: meie ümber, ees ja järel kaootilist kalpsamist ja tuiskamist). Ja taas-sotsialiseerumise mõttes on mänguplatsid ikka väga toredad kohad.

Kui peale Tako intsidenti oli Bosse mõnevõrra memmekas, hoidis minu selja taha ja oli võõraste koerte suhtes muidu ka umbusklik, siis õnneks ei ole kahjustus siiski püsiv. Tutvustasin talle jalutuskäikudel rahulikumaid isaseid ja emaseid koeri igas mõõdus ja Bosse “trauma” on hakanud hajuma. Meie suureks rõõmuks avastasime oma kodu lähedalt prantslastepaari, kus isaspool on täpselt samasugune nagu Tako-Lucker, kes Bosset ründas. Meie prantslane nimega Pätt, on hoopis teisest puust õnneks – sõbralik ja mänguhimuline, kuigi tema meelest on lahe mäng “Karjun-kuidas-jaksan-teise-koera-kõrva”. Igastahes veendusin selles, et koerte seas ei eksisteeri sellist asja nagu rassism – et kui üks prantslane on korra agressiivne olnud, suhtub kõigisse eelarvamusega. Koer on koer ja tõust ja suurusest sõltumata mõni meeldib, mõni mitte. Klapp tuvastatakse mingil muul tasandil.

Siiski ei tee me agilitiga päris lõpparvet. Alles eile käisime kuulamas Merilin ja Liinat, kes Sunny ja Mammu peal demonstreerisid kontaktpindasid ja klikkerit. Bosse oli mul kaasas, kuna meil oli samal päeval SK trenn erandkorras kell 19:00, mis on omaette jutt. See oli meil 10. kord nii et meie diplomiteriiul muudkui täieneb – 1 kutsikakoolitus, 2 SK võistlust, 1 SK 10t kursus. Aga 19:00 rühmas olime seekord just agility koolituse pärast, mille toimumine kattus meie tavapärase SK ajaga. Seega ma läksin eilsesse trenni mitte kõige kõrgemate ootustega – võõrad trennikaaslased, palju elevust ja kirsiks tordil selgus et trenn toimub õues! :D Minu üllatuseks oli Bosse meeldivalt koostööaldis. Leppis kurva tõega, et jah, tal tuleb asfaldil lamada ja seda mitte hetkeks. Kui kõhualune harjus uute oludega, oli näha kuidas kutsal käpad lõdvestusid ja ta lihtsalt chillis seal maas ja sättis vahepeal isegi konnaasendisse ennast :D

Täiesti uute asjadena sai proovida teineteisest möödumisega kõrvalkõndi ja slaalomkõrvalkõndi teiste koerte vahel ja hantli (loe: puuklotsi) toomist. Slaalom oli meil natuke raske kuna Bossele meeldisid kõik meie rühma koerad niii niiii väga. Üks pisike spanjel Moffat paistis ka olevat Bosse olemasolust tavapärasest rohkem elevil ja Bosse muidugi jälgis ka hoolega tema trennisooritusi ja luges apsakaid :) Minu tungival nõudmisel siiski mõistliku kauguse pealt. Loodame et nad meie peale pikka viha ei pea.

Hantliga olin ma ise alguses hämmingus. Kuidas serveerida Bossele seda, et ma viin hantli kuskile ja tema peab selle ära tooma mulle. Kõige nõutumal hetkel lõi mul lambipirn peas põlema – see on ju peitusemäng, mida me kodus teeme. Koer istuma, hantel suvalisse kohta ripakile ja edasi otsi-too-aitäh!. Worked like magic :D Bosse vaatas mind muidugi suht halvustavalt: Come on! Ma näen ju kuhu sa ta jätsid – sealsamas 3m edasi asfaldiserva taga :D

Edasi näeb meie nädalakava ette homme orienteerumist Sütistel ja pühapäeval-esmaspäeval tahaks aja lihtsalt maha võtta ja niisama puhata ja mängida. Oleme selle igati ära teeninud.

Lisa kommentaar