Võin ametlikult ja väikse salauhkusega kuulutada, et Bossest on saanud täisväärtuslik endast üliheal arvamusel ärplev alfaisane. Teistele koertele lähenetakse rind kummis, saba kangelt taeva pool, samm nagu araabiatõugu hobusel. Kohale jõudes sooritatakse paar äkilist hüpet ja pannakse käpp seljale: “Kes nüüd boss on?”.
Mõni lasebki panna ja langetab alandlikult nii suure ja võimsa koera ees oma pea. Mõni aga sellist ülbamist ei talu, kuna Bosse on siiski vaevalt 9-kuune nolk. Ja tulebki mul vahest vahele astuda, et aga tegelt olen mina see kõige bossim boss ja ütlen, et mingit koertekaklust minu silme all ei harrastata. Ja riiukuked lahkuvad, vastu tahtmist, aga siiski lahkuvad ja veri jääb seekord valamata ja karvu katkun kodus ainult mina. Väike puude ja maade jagamine on samas kindlasti kasulik kogemus Bossele.
Bosse on nii boss, et tal pole vahet kui suur vastane on. Ka naabri-labradoriga sai jõudu proovitud. Et kasvuerinevusi kompenseerida tõusis Bosse tagajalgadele.
Vot selline on meie täkku täis noorhärra