Blogi

Tänast imekaunist kevadpäeva veetsime Bossega Sütiste metsades jälgi ajades. Teemaks ma julgen väita, et meil juba traditsiooniline Koerus – ikkagi teine kord juba rajal olla. Kui sügisel olime kutsikaklassis ja plähmerdasime võpsikus korralikult, siis seekord on progress missugune – hobirada, punktid õiges järjekorras läbitud ja ülesanded ka 100% sooritatud. Kokku tuli meie ajaks 50:37, mis paigutas meil 51 osaleja seas 22. kohale. Kui võtta arvesse, et me läksime Bossega metsa jalutama ja eriti joosta ei viitsinud, on see üllatavalt hea tulemus.

Rada oli seekord mitmekülgne ja seda kõige otsesemas mõttes viies meid mäest üles ja mäest alla. Esimene punkt oligi Vanaka tipus ja ma mõtlesin küll et annan sinna üles rühkides otsad. Bosse tegi mäkke tõustes ka peatusi, kuid vaid selleks et üle õla mind kaastundlikult ja veidi isegi etteheitvalt vaadata – noh, võistleme nüüd või ei võistle?

Üleval ootas meid 200-se pulsiga arvutusülesanne 56+26. Minu vastus oli: 70-82. Pärast võistlust kuulsime et väga paljud ei tulnud arvutusega esimesel korral toime. Kõrge pulss lööb pea segi küll. Edasi roomas Bosse pihvi järel puujuurikate alt läbi ja lidusime edasi.

Rahumäe kalmistu lähedal ootas meid ees Meril, kelle valvsa pilgu all tuli kaugjuhtida Bosse läbi mahapandud lintlabürindi. Pihvitükid, mida tohtis H-rajal kasutada, tulid igati abiks ja teisel katsel tegime harjutuse ära.

Edasi saime vihje – kontrollpunkt asub puu otsas. Kuidas palun? :D Jooksime mäest alla ja pidime nõustuma, et vihje polnudki konksuga – puu otsas ta sõna kõige otsesemas mõttes oligi. Õnneks oli üks meie kaasvõistleja nõus mitme pulgaga puu otsa ronima ja kõik ära piiksutama. Muidu oleks päris raske olnud, kui pole abilist, kes koera rahustaks, et see on ok, kui perenaine puu otsa ronib :)

Edasi oli treppide juures järjekordne pugemisharjutus – inim-koera-slaalom ümber käsipuupulkade. Tegime selle ära ja lippasime tagasi üles mäkke mööda treppe… ainult selleks et peagi taas alla minna – kontrollpunkt oli kõige järsemal nõlvakul.

Edasi tuli mul jälgida hoolikalt Bosse kehakeelt ja reaktsioone, kui meil oli kahe hargnemisega rada, igal hargnemisel topsike, millest ühe all oli midagi head, teine oli tühi. Esimene valik oli Bossel veidi segane, palusin tal korra veel mõlemat topsikut hoolikamalt nuuskida. Teine oli aga juba täitsa selge eelistusega ja ülesande tegime esimesel katsel ära

Järgmine väljakutse oli midagi kaugjuhtimisvaldkonnast koos lisaboonusega, milleks olid lihapallid slaalom-taldrikutel. Bosse oli selleks ajaks mõõdukalt väsinud ja mõõdukalt täis kõhuga. Veekausside puhul oleks harjutus raskem olnud. Bossel oli esimene ahvatlus hoopis lähedalt möödunud koer – suva sest slaalomist, lähme nuusime üle. Korra sai ka lihapalli nuusutatud – kas tõesti niisama vedelebki? Aga ei+rihmast talitsemine aitasid slaalomi läbida. Pealegi ma loopisin ise talle ju sama marki lihapallitükke – ainult suupärasteks ampsudeks murtud.

Viimane pingutus oli minu jaoks kõige hirmsam kirjeldust lugedes – koer pidi istuma vaikselt tunnelisuu juures, omanik pidi ise läbi tunneli roomama ja seejärel koera enda juurde kutsuma. Ma olin kindel, et Bosse tunneb tõsist muret, kui näeb mind neljakäpukil roomamas agilitytunnelis. Tavaliselt tuleb ta asja kontrollima juba siis kui ma kodus vaibal istun või korra diivanil pea padjale toetan. Minu üllatuseks istus ta vaikselt ja tunneli teise otsa jõudes vaatas mulle vastu sügavas hämmingus koer, kes mõtles arvatavasti “Oh jah, ega sa pole kunagi kuigi normaalne olnud. Aga agility kiirusest jääb sul ilmselgelt väheks, kulla perenaine, hea vähemalt, et Meril sinu sooritust siin ei näinud” ja jooksis sip-sip-sip minu juurde mind üle kontrollima.

Edasi ootas meid ees juba finish, veekopsik, mahlatops ja mõnus murumätas. Kohtumiseni oma uute ja vanade sõpradega kui mitte varem, siis sügisel!

Foto: Margit Tamm