Kuna Bosse on järjekindlalt agilitytrennis üritanud jätta endast märki maha järgmiste põlvkondade jaoks, andis treener Meril meile diagnoosiks: domineeriv boss.
See hinnang oli julm ja karm ja mõtlemapanev. Mina täpsustaks: selektiivselt domineeriv boss, kuna mõned käitumismustrid, mis peaks dominantsele koerale omased olema (tugev omanditunne toidu ja mänguasjade suhtes, soovimatus end selili keerata jne), ei ole üldse bosselikud. Samas.. uksest trügija, jalutuskäigul juhtija on Bosse küll. Niisiis algas 2 nädalat tagasi meie range treeningprogramm.
Kõigepealt jäi Bosse ilma oma tavapärastest toidukordadest ja süüa sai ainult trennide ja jalutuskäikude ajal. Viimased on meil ka rohkem nagu trennid kontakti, siiatuleku ja kõrvaloleku harjutamiseks. Koduse trennina on meil jätkuvalt SK põhised seeriad – istu/lama/seisa-koht-vabalt-otsi-too-aitäh-kõrval. Bossele on kõrvaletuleks meeldima hakanud nii väga et õues ta lausa lendab kõrvalasendisse uhke kaarega iga kord kui minu ette seisma jääb ja ma ta kõrvale kamandan. Lisaks saab Bosse maiust siis, kui ta mind vaatab ja muidu kontrollib mu olemasolu. Ma pean taaskord tõdema, et meil need n.ö. karmid võtted ei istu ja klikker koos mägedeviisi kannatlikkusega teeb imesid.
Paaril korral oleme jalutanud kõrval selliselt et rihm on järel lohisenud, kui Bosse korraks minust ette läheb ja ma seisma jään, võpatab ta justkui ja tuleb sip-sip-sip minu juurde tagasi. Jah, ta nuusib ja ajab siiski oma lõhnu taga aga ta on ikkagist koer ju ![]()
Praeguse seisuga on siis meil 2n see programm kestnud. Lisaks kontrollitud toidukordadele, hakkan vaikselt juurutama sisse enne nuuskimist luba küsimist, seda siis kui lõhn jääb trajektoorist kaugemale ja me peaks sinna koos ekstra minema. Ja otseloomulikult ilma kõrval olekuta ja loata Bosse enam ustest ei sisene.
Härra Bosse on ise rõõmus ja rõõsa ja ei paista pahandavat kui esimesed päevad välja arvata, mil ta oli ilmselgelt pahur ja solvunud. Mängu ja mürgeldamist on meil rohkem kui ei kunagi varem ja Bosse passib õues jalutades mind, et millal järgmine koerakrõbin või pihvitükk pudeneb.























