Bearded Angels Bosse

Olen viimased paar nädalat keskendunud SK hantli otsingutele. Kriteeriumeid on parasjagu:

• hantel peab olema “asjalik” ehk siis need nööri-plasti kombod pole päris okeid
• Bosse peab olema nõus seda hambusse võtma ehk siis see ei saa olla liiga suur/raske jne

Praeguse seisuga oleme proovinud ära koos Koeruse omadega 6 hantlit:

• Koeruse kandiliste otstega, mis jäi Bosse jaoks veidi suureks ja raskeks ja seetõttu ebameeldivaks
• Karini lapikute otstega suuremas mõõdus hantli, mille peale Bosse trennis pirtsutas aga vb seetõttu et talle oli eelnevalt igasugu jura hambusse antud
• 250g ümarate vormidega hantel, mille keskkoht jääb liiga jämedaks, et olla mugav
• Tennispallimaterjalist hantel, mis pakub Bossele vist isegi huvi aga võiks olla veidi väiksem keskelt siiski
• 2x2x10 puust klots, mis “käras” kõige paremini kuni käisime “Berras” oma uue lemmiku järel
• Berra hantel on 6x6cm lapikute otstega ja umbes Bosse lõugade laiune, nii et ta saab oma “vuntsifoobiatega” ka tegeleda.

Kahjuks arvab Bosse et ta võiks teha selle ja ka teiste hantlilaadsete objektidega “Pehmete ja karvaste” Edgari naistepäevakaarti ehk siis võtta see hambusse otsast. On totu. Ma näen ise kuidas tal on ebamugav. Proovib siit ja proovib sealt ja kui keskelt võtab, hingab ise ka kergendunult aga seda et iga kord keskelt hambusse võtta, on veel palju loota

Teiseks on meil nüüd kodus lendav taldrik (loe: target) märki saatmise harjutamiseks.

Sellega on elu “lillem” kuna target on Bossel üsnagi selge. Ainus mis mulle segaseks jääb, on see, et need harjutused on ju mingi Erivõitjaklassi repertuaarist enamvähem. Me alles debütandid!

Täna sai Bosse endale tööl uue suure sõbra – saksa dogi Barri.

Foto: Alvar Laigna

Nii Barri kui ka Bosse võtsid olukorda rahulikult ja suhtusid austusega kasvuerinevustesse. Loodetavasti said mõlemad siiski aru, et see teine on ka koer Bosse eelistas vaikselt jälgida oma suure sõbra tegevusi, aga sirutas võimaluse korral vaikselt kaela, et saba alt nuuskima ulatuda. Barri asus peale Bossega tutvumist oma uusi territooriumeid avastama.

Esmamuljed oli igaljuhul mõlemal positiivsed ja meie Bossega jääme uut kohtumist pikisilmi ootam.

Pühapäeval sai ärevusest ja tudisevatest põlvedest hoolimata tehtud üpris hea etteaste TAKO hallis mitteametlikel SK võistlustel Debüütklassis. Olles eelmisel päeval TAKOs hänginud ja vaadanud, kuidas Bosse “vorstib”, läksin pühapäeval TAKOsse nagu loteriid mängima – mul polnud õrna aimugi, mis sealt tuleb.

Peale pikka ja piinarikast ootamist algasid võistluskatsed.

1. Ligipääsetavus – olime Charlie sabaalusele veidi liiga lähedal seisnud, seega see pakkus Bossele suurt huvi, kuna enne Bossele ligipääsemist oli Charliele ligipääsetud ja selle peale oli saba kohe rõõmsasti volksutanud ja põnevaid lõhnu üles keerutanud. Kui Bosse märkas, et temaga suheldakse, vaatas ta kohtunik Priit Ratturile sügavalt silma nagu ikka peab – 10p

Tähelepanek edaspidiseks:

• Anda koerale parem võimalus keskendumiseks hoides pikemat distantsi järgmise võistlejaga – ega see Tallinna liiklus pole.

2. Grupis lamamine. Esiteks – unustasin ma pika rihma külge aga see selleks. Eemaldumisdistants oli ~20m, mis oli ilmselgelt Bosse jaoks pigem siiatulekutrenni distants ja siiatulekuks koos minu pingsa pilguga ta seda harjutus pidaski – 20 sekundi pärast oli koer vut-vut kenasti minu kõrval. Sosistasin talle: “Läks vist natuke valesti, või mis”, mille peale Bosse volksutas saba ja ma lohutasin meid mõlemat pika paiga. Ootasime oma minuti siis kõrvuti seistes-istudes lõpuni ja naasesime koos teiste koertega tagasi lamamisrivisse, et võtta vastu oma 0-punktid. Märkused edaspidiseks:

• Töötada selle nimel, et luua erinevus siiakutsumise ja püsilamamise vahel – pilk, kehahoiak, käežest vms
• Pikendada distantsi
• Pikendada ilma vahepealsete premeerimisteta aega alustades väga lühikestest perioodidest (15-30sek) ja kasvatades seda edasi.
• Premeerimine tähendab vabastust

3. Kõrvalkäimine rihmas. Kõik mu suured lootused cheatida (rihm mõõdukalt lühikeselt käes ja seljatagant, et ma koera jalgadega edasi ei lükkaks) nulliti kohe alguses. Alustasin sama uimase sammuga kui trennis Bosset maiusega järel vedades ja Bossel oli raske minu uima-tempos püsida ja kippus uitama. Kohtunik soovitas mul kiiremini liikuda ja oh seda imet – nii kui ma kõnnin normaalselt, on koer ka normaalne. Ja harjutuse lõpust tagasi kõndides on ka Bosse meisterkõrvalasendis. Et algus oli sloppy siis punkte 5.5*2 – 11p

4. Kõrval ilma rihmata. Lugesin õhtul reegleid ja selgus, et ma poleks tohtinud rihma käes hoida aga seda jälle järgmine kord targem olles parandada. Algus oli taaskord aeglane (keegi saab selle uimerdamine eest veel ükspäev kolakat ja mul on tunne et see Bosse küll pole) aga nii kui mul tuli meelde et aa.. kõnni normaalselt, oli Bosse ka hoopis parem – 7.5p*4 – 30p – vau!

Asjad, mida treenida koerajuhil:

• Liikuma hakkamist kohe algusest peale hoogsal ja energilisel sammul
• Vähem “vedamist” ja rohkem maiuse kõrgemale tõstmist

Asjad mida treenida Bossel:

• Rohkem usaldust koerajuhti ja vähem oma jalgeesise jälgimist
• Lühemat tukka

5. Liikumiselt lamama minek oli väga kaunis meie praeguseid oskuseid arvestades. Lõpp läks käest, kuna kõigist hoiatavatest käemärkidest hoolimata tõusis Bosse enne kohtuniku luba ja minu käsklust kõrvalasendisse. Punkte – 8p*2 – 16p

Asjad mida treenida:

• Käsu täitmine ainult suulise käskluse peale viia
• Töötada harjutuse lõpetamise kallal

6. Liikumiselt seisma jäämine. Mul puudusid endal igasugused ootused selle osas, kuna oleme seda niiiiiii vähe treeninud. Üllatuslikul kombel jäi Bosse seisma ja seisis enamvähem samas kohas ka siis, kui ma end mitukümmend sammu hiljem ringi keerasin, kuigi oli end viltu keeranud ja passis kõrvalplatsi põnevusi. Minul pretensioone ei olnud tegelikult, kui võtta arvesse, et praktikat on ikka niiii vähe veel. Hea et üldse seisma jäi ja omapäi uitama ei läinud. Punkte – 7.5p*2 – 15p

Asjad mida treenida:

• Korrektset sooritust in-general ehk siis harjutada-harjutada-harjutada!
• Iga liikumiselt asendivõtmise puhul treenida distantsi

7. Siiatulek oli ilus, kiire, rõõmsameelne, Bosse jäi mu ette veidi viltu aga tegelt ei oleks tohtinud üldse ette jääda vist SK reeglite järgi. My bad. – 9.5p * 3 = 28.5p

Asjad mida treenida:

• Kõrvaletulekuga siiatulekut ja etteistumisega siiatulekut paralleelselt
• Ettetulek sirgemaks
• Ettetulekul vähendada jalalabade puhul balleti I-positsiooni

8. Barjäär oli ootamatult kõrge juba alguses ja ajas mulle hirmu nahka võttes arvesse veel eelmise neljapäeva trenni ehmatusi. Bosse ajas sõrad vastu ja käis ainult ettevaatlikult nuuskimas barjääri – ega sina ometi samamoodi ei kolise. Saime hirmust võitu tänu Mariti mängupardile, mida visates sööstis Bosse pimesilmi üle barjääri, ise seda käppadega puudutamata. Olgu siis mainitud, et nii kõrget barjääri me vist polegi kunagi trennis ega muidu ületanud ja seda veel koos foobiatega. Rahva aplaus oli igati omal kohal ja mina ei olnud ka kiitustega kitsi. Superkoer Bosse! – 5p * 2 = 10p

Edasised plaanid:

• Käia Harku järve ääres sarnast puitbarjääri justnimelt mänguasjaga treenimas.
• Hiljem kui ülesaatmine on “puhas”, tuua sisse “Seis!” ja kõrvaleminek
• Jälgida VÄGA hoolikalt, et rohkem mitte kunagi ise barjäärile vastu ei läheks

9. Üldmulje osas toodi välja koera hajevilolekut ja huvi muu ümberringi toimuva vastu aga öeldi, et Bosse on tubli ja tarvis lihtsalt koostööd harjutada. 8p

Edasised plaanid:

• Treenida motivatsiooni püüdes kinni neid hetki, kui Bosse on superhuvitatud maiusest
• Tekitada rohkem huvi mänguasjade ja mängimise ja sikutamise vastu

Kokkuvõtteks

Kogutulemus oli meil 128.5p, ehk siis II järgust jäi ainult 11.5p puudu. Siiamaani on tegemist meie kõige parema sooritusega. Tahaks nii tegelikult vigadeparandust millalgi proovida. Keegi kohtunikuks?

Kokkuvõttes on meie nõrgimad kohad on püsivus grupis, arusaamine, et enne vabastust ei tohi omaloomingut teha ja verbaalsete käskudega asendite võtmine.

Tugevaimad on püsivus individuaalselt, siiatulek ja algasendi võtmine (kõrvale tuleb Bosse lausa hüppega), käežestidega asendite võtmine (meie kuninglik kummardus lamamaminekuks on super), üldine arusaamine käskudest ja oskamine.

Hästi vastuolulised oskused on meil kõrvalkäimine ja üldine tähelepanelikkus. Kõrval oskab Bosse tegelikult väga hästi käia kuna ma nõuan talt seda väga palju. Kui ma mõtlen tavasituatsioonile (tänaval ntx) siis 90% ajast käib ta mul kõrval. Mitte SK kõrval, kuna lõhnad vajavad nuuskimist, aga ta oskab väga hästi arvestada mu tempoga ja kui veel tuua mängu, miski, mida ta tahab, on tal kogu tähelepanu minul. Raskeks läheb asi siis, kui ma oma tarkusega mõtlen, et kui ma ootan teda järgi, siis ma ei lase tal endast maha jääda. See tähendab aga seda, et ma uiman ja Bossel pole mingit vajadust uimavale omanikule järgi rutata, kuna ega ta ju eest ära ei jookse sellises tempos. Ehk siis meie kõrvalkäimise nõrkus taandub minu tempole.

Teine asi on tähelepanu. See kas on maniakaalne või seda pole. See pilk, millega Bosse mind jälgib, kui ma olen temast eemal ja ta lamab või istub või teeb ma ei tea mida. See on 120% tähelepanu ise. Sama ka mu vasakul jalal istudes. Super ja veel see sabavolksutus! Tal on tuju hea, ta tahab nii midagi head saada või teha või lihtsalt mulle meeldida nendel hetkedel. Küsimus on – kuidas seda kõike ka liikumise pealt saavutada. Mulle tundub, et Bosse tunneb end kõrval liikudes vahest kuidagi ebakindlalt. Ta tahab ISE vaadata kus ta astub. Ja ta pigem jälgib seda kui mind. Ma tajun et ta on mõtetes minuga ja radar reageerib mu häälele aga visuaalne kontakt on nendel hetkedel siiski katkenud. Ja kui vaatevälja satub midagi hoopis muud (põnev puu või põõsas või kuskilt kostab põnev hääl), on mõtteis see, mis silmis. Minu meelest on põnev see, kuidas Bosse reageerib trennis ka võõrastele käskudele – teisele koerale öeldakse “Siia” või “Lama” ja Bosse lamabki või vaatab mind nõutult – “Aga ma juba olen siin sinu juures ju?”

Üldised plaanid Bossele:

• Treenida tähelepanu ja valvelolekut iga kell
• Töötada sisse “tähelepanuhääl”
• Premeerida pilguga omaniku otsimisi jalutuskäikudel
• Treenida nuuskimise katkestamist “tähelepanuhääle” peale ja juurdetulekut
• Õpetada käsk “Mine nuusi!” selgeks.
• Mängida rohkem kulli mänguplatsidel.
• Treenida targetingi
• Ronida rohkem imelike asjade otsa ja hüpata neist üle, treenida tasakaalu, julgust, enesekindlus

Üldised tähelepanekud minu kui koerajuhi puhul:

• Vähem verbaalset koeraga suhtlemist (loe: mulisemist) soorituste ajal
• Rohkem energilisust ja mängulisust
• Võtta kõike lightimalt ja igapäevasemalt ja normaalsituatsioonimalt – nii kui mina ei tee ühest või teisest asjast suurt numbrit, ei tee seda ka Bosse ja käitub samamoodi nagu tänaval jalutades või mängides
• Eristada konkreetsemalt käsku ja kiitust – konkreetne ja range vs ülepulbitsevalt rõõmus, mille peale hakkab koer ka kilkama ja hüplema.
• Mitte kordagi “unustada” koera asendisse ilma vabastuseta ja lasta tal otsustada, millal käsk saab läbi.
• Viia end kurssi sellega, mis harjutused on rihmaga, mis ilma rihmata ja treenidagi neid selliselt, mitte lasta rihmal lohiseda järel
• Mõelda välja mänge ja trikke targetitega
• Mõelda välja mänge, mis on inspireeritud erinevatest SK harjutustest
• Mängida rohkem peitust
• Muuta mänguasjadega mängimine korrapäraseks ja süstemaatiliseks ja omada selle üle 100% kontrolli
• Otsida mänguasja, mis pakuks huvi ka jalutuskäikudel
• Leida aega treenida kaubanduskeskuste juures erinevaid käskluseid

Tänast imekaunist kevadpäeva veetsime Bossega Sütiste metsades jälgi ajades. Teemaks ma julgen väita, et meil juba traditsiooniline Koerus – ikkagi teine kord juba rajal olla. Kui sügisel olime kutsikaklassis ja plähmerdasime võpsikus korralikult, siis seekord on progress missugune – hobirada, punktid õiges järjekorras läbitud ja ülesanded ka 100% sooritatud. Kokku tuli meie ajaks 50:37, mis paigutas meil 51 osaleja seas 22. kohale. Kui võtta arvesse, et me läksime Bossega metsa jalutama ja eriti joosta ei viitsinud, on see üllatavalt hea tulemus.

Rada oli seekord mitmekülgne ja seda kõige otsesemas mõttes viies meid mäest üles ja mäest alla. Esimene punkt oligi Vanaka tipus ja ma mõtlesin küll et annan sinna üles rühkides otsad. Bosse tegi mäkke tõustes ka peatusi, kuid vaid selleks et üle õla mind kaastundlikult ja veidi isegi etteheitvalt vaadata – noh, võistleme nüüd või ei võistle?

Üleval ootas meid 200-se pulsiga arvutusülesanne 56+26. Minu vastus oli: 70-82. Pärast võistlust kuulsime et väga paljud ei tulnud arvutusega esimesel korral toime. Kõrge pulss lööb pea segi küll. Edasi roomas Bosse pihvi järel puujuurikate alt läbi ja lidusime edasi.

Rahumäe kalmistu lähedal ootas meid ees Meril, kelle valvsa pilgu all tuli kaugjuhtida Bosse läbi mahapandud lintlabürindi. Pihvitükid, mida tohtis H-rajal kasutada, tulid igati abiks ja teisel katsel tegime harjutuse ära.

Edasi saime vihje – kontrollpunkt asub puu otsas. Kuidas palun? Jooksime mäest alla ja pidime nõustuma, et vihje polnudki konksuga – puu otsas ta sõna kõige otsesemas mõttes oligi. Õnneks oli üks meie kaasvõistleja nõus mitme pulgaga puu otsa ronima ja kõik ära piiksutama. Muidu oleks päris raske olnud, kui pole abilist, kes koera rahustaks, et see on ok, kui perenaine puu otsa ronib

Edasi oli treppide juures järjekordne pugemisharjutus – inim-koera-slaalom ümber käsipuupulkade. Tegime selle ära ja lippasime tagasi üles mäkke mööda treppe… ainult selleks et peagi taas alla minna – kontrollpunkt oli kõige järsemal nõlvakul.

Edasi tuli mul jälgida hoolikalt Bosse kehakeelt ja reaktsioone, kui meil oli kahe hargnemisega rada, igal hargnemisel topsike, millest ühe all oli midagi head, teine oli tühi. Esimene valik oli Bossel veidi segane, palusin tal korra veel mõlemat topsikut hoolikamalt nuuskida. Teine oli aga juba täitsa selge eelistusega ja ülesande tegime esimesel katsel ära

Järgmine väljakutse oli midagi kaugjuhtimisvaldkonnast koos lisaboonusega, milleks olid lihapallid slaalom-taldrikutel. Bosse oli selleks ajaks mõõdukalt väsinud ja mõõdukalt täis kõhuga. Veekausside puhul oleks harjutus raskem olnud. Bossel oli esimene ahvatlus hoopis lähedalt möödunud koer – suva sest slaalomist, lähme nuusime üle. Korra sai ka lihapalli nuusutatud – kas tõesti niisama vedelebki? Aga ei+rihmast talitsemine aitasid slaalomi läbida. Pealegi ma loopisin ise talle ju sama marki lihapallitükke – ainult suupärasteks ampsudeks murtud.

Viimane pingutus oli minu jaoks kõige hirmsam kirjeldust lugedes – koer pidi istuma vaikselt tunnelisuu juures, omanik pidi ise läbi tunneli roomama ja seejärel koera enda juurde kutsuma. Ma olin kindel, et Bosse tunneb tõsist muret, kui näeb mind neljakäpukil roomamas agilitytunnelis. Tavaliselt tuleb ta asja kontrollima juba siis kui ma kodus vaibal istun või korra diivanil pea padjale toetan. Minu üllatuseks istus ta vaikselt ja tunneli teise otsa jõudes vaatas mulle vastu sügavas hämmingus koer, kes mõtles arvatavasti “Oh jah, ega sa pole kunagi kuigi normaalne olnud. Aga agility kiirusest jääb sul ilmselgelt väheks, kulla perenaine, hea vähemalt, et Meril sinu sooritust siin ei näinud” ja jooksis sip-sip-sip minu juurde mind üle kontrollima.

Edasi ootas meid ees juba finish, veekopsik, mahlatops ja mõnus murumätas. Kohtumiseni oma uute ja vanade sõpradega kui mitte varem, siis sügisel!

Foto: Margit Tamm

Peale rumalat ehmatust Takos eelmisel pühapäeval, kui Bossele lendas peale järgmise trennirühma prantslane, otsustasime seda ja mitmeid teisi asjaolusid arvesse võttes teha agilitis väikse pausi ja tekkiv energiaülejääk suunata mänguplatsidele ja metsajooksuradadele. Bosse paistab armastavat meiega jooksmist (loe: meie ümber, ees ja järel kaootilist kalpsamist ja tuiskamist). Ja taas-sotsialiseerumise mõttes on mänguplatsid ikka väga toredad kohad.

Kui peale Tako intsidenti oli Bosse mõnevõrra memmekas, hoidis minu selja taha ja oli võõraste koerte suhtes muidu ka umbusklik, siis õnneks ei ole kahjustus siiski püsiv. Tutvustasin talle jalutuskäikudel rahulikumaid isaseid ja emaseid koeri igas mõõdus ja Bosse “trauma” on hakanud hajuma. Meie suureks rõõmuks avastasime oma kodu lähedalt prantslastepaari, kus isaspool on täpselt samasugune nagu Tako-Lucker, kes Bosset ründas. Meie prantslane nimega Pätt, on hoopis teisest puust õnneks – sõbralik ja mänguhimuline, kuigi tema meelest on lahe mäng “Karjun-kuidas-jaksan-teise-koera-kõrva”. Igastahes veendusin selles, et koerte seas ei eksisteeri sellist asja nagu rassism – et kui üks prantslane on korra agressiivne olnud, suhtub kõigisse eelarvamusega. Koer on koer ja tõust ja suurusest sõltumata mõni meeldib, mõni mitte. Klapp tuvastatakse mingil muul tasandil.

Siiski ei tee me agilitiga päris lõpparvet. Alles eile käisime kuulamas Merilin ja Liinat, kes Sunny ja Mammu peal demonstreerisid kontaktpindasid ja klikkerit. Bosse oli mul kaasas, kuna meil oli samal päeval SK trenn erandkorras kell 19:00, mis on omaette jutt. See oli meil 10. kord nii et meie diplomiteriiul muudkui täieneb – 1 kutsikakoolitus, 2 SK võistlust, 1 SK 10t kursus. Aga 19:00 rühmas olime seekord just agility koolituse pärast, mille toimumine kattus meie tavapärase SK ajaga. Seega ma läksin eilsesse trenni mitte kõige kõrgemate ootustega – võõrad trennikaaslased, palju elevust ja kirsiks tordil selgus et trenn toimub õues! Minu üllatuseks oli Bosse meeldivalt koostööaldis. Leppis kurva tõega, et jah, tal tuleb asfaldil lamada ja seda mitte hetkeks. Kui kõhualune harjus uute oludega, oli näha kuidas kutsal käpad lõdvestusid ja ta lihtsalt chillis seal maas ja sättis vahepeal isegi konnaasendisse ennast

Täiesti uute asjadena sai proovida teineteisest möödumisega kõrvalkõndi ja slaalomkõrvalkõndi teiste koerte vahel ja hantli (loe: puuklotsi) toomist. Slaalom oli meil natuke raske kuna Bossele meeldisid kõik meie rühma koerad niii niiii väga. Üks pisike spanjel Moffat paistis ka olevat Bosse olemasolust tavapärasest rohkem elevil ja Bosse muidugi jälgis ka hoolega tema trennisooritusi ja luges apsakaid Minu tungival nõudmisel siiski mõistliku kauguse pealt. Loodame et nad meie peale pikka viha ei pea.

Hantliga olin ma ise alguses hämmingus. Kuidas serveerida Bossele seda, et ma viin hantli kuskile ja tema peab selle ära tooma mulle. Kõige nõutumal hetkel lõi mul lambipirn peas põlema – see on ju peitusemäng, mida me kodus teeme. Koer istuma, hantel suvalisse kohta ripakile ja edasi otsi-too-aitäh!. Worked like magic Bosse vaatas mind muidugi suht halvustavalt: Come on! Ma näen ju kuhu sa ta jätsid – sealsamas 3m edasi asfaldiserva taga

Edasi näeb meie nädalakava ette homme orienteerumist Sütistel ja pühapäeval-esmaspäeval tahaks aja lihtsalt maha võtta ja niisama puhata ja mängida. Oleme selle igati ära teeninud.

Reedeti toimub aegajalt Opuse kontoris grilliorgiaid peekoni, kana ja kõige muu heaga. Et toimumisaeg on suht hilja, siis on mul Bosse ikka alati kaasas ja no mis seal salata, eks söögitegemise kõrvalt tegeleb tema aktiivselt peekoniribade ja muu hea-parema välja teenimisega.

Olgu kuidas on, aga laupäeval kell 12 ootab meid ees TAKO trenn, mis on oi, kui raske, kui Bosse eeldab, et paari sabavolksutuse eest saab terve pika peekoniriba mitte et killukese pifi nimel tuleb terve raja läbi joosta. Mis mõttes? Ta pigem loobub sellest pihvist, nillib teisi koeri ja nende mänguasju ja puuksutab eilset peekonit.

Kahjuks oleme oma TAKO aja eest tõsiselt võidelnud ja see 1h, mis meile on antud, peaks minema asja ette mitte niisama lollitamiseks. Ja kahjuks ei ole ma kõige kannatlikum, kui Bosse mind tõsiselt proovile paneb. Seekord olin ma ise suht pissed-off tema jauramisest ja ära jooksmisest ja ma marssisin demonstratiivselt minema ja jätsin Bosse kus seda ja teist TAKOsse maha. Tegin parklas väikse tiiru, tuulutasin oma pead ja emotsioone ja tulin tagasi. Minu pätt istus hämmingus kogu see aeg ukse taga ja oli ülevoolavalt õnnelik mind taas nähes. Võtsin ta kätte ja juhatasin slaalomipulkade juurde ja panin Bosse fakti ette, et nüüd teeme kõigepealt ilma võrkudeta slaalomit vaikselt ja siis võrkudega slaalomit kiiresti ja mingit teist valikut pole. Oht minust ilma jääda oli talle vist mõistuse tagasi koju toonud ja Bosse värises mis ta värises aga sai oma abivõrgufoobiast üle ja jooksis peale seda mitu ringi selle korra rada. Panin tähele ainult seda, et vasakul poolel oskab ta mind paremini jälgida kui paremal. See vajab lihvimist.

Tänase Agility jaoks hakkasin juba varakult valmistuma. Võtsin poest broilerimaksa ja valmistasin selle juhise järgi:

1.pane maksakäntsakas potti keema ja keeda nii umbes 10-15 min
2.võta maks keemast ja lase jahtuda (kui on sepa käed, siis jahutamine pole vajalik)
3.kui maks on nii palju jahtunud, et saad teda mõnusalt, ilma ennast kõrvetamatta töödelda, lõika ta sellisteks õhukesteks liistakuteks (nii umbes 3-5mm). Tükkide suurus on võrdelises sõltuvuses söödetava eluka lõuastikuga, kuid oluline on, et tegemist ei oleks kuubikute vaid liistakute, siis kuivavad paremini
4. võtad ahjuplaadi ja katad küpsetuspaberiga, laod liistakud ühekordse kihina pannile, kui on spetsiaalne friikartulite ahjus küpsetamise plaat (on olemas selline pisikeste augukestega ahjuplaat), siis ilmselt on kõige parem kasutada seda, õhk käib ka altpoolt läbi ja kiirendab seega ka kuivamist
5.ahi 50-75 kraadi peale ja liistakud ahju
6.kui koer ennast ahju ette valvama sätib, on põhjust valvsaks muutuda – maks hakkab valmima, kui juba sina lõhna tunned, tee ahjuuks lahti ja proovi, kas liistakud on muutunud kuivaks (ära seejuures kaota valvsust – ka koer tahab maksa küpsusastet kontrollida!).
7.kui tundub, et küpsetis on valmis, meelita koer kas õue või teise tuppa, ava ahjuuks võta maks välja ja lase jahtuda

(allikas: koertekoda )

Jälgin praegu hoolikalt ahjuesiseid sündmuseid

Hakkab vist valmis saama Kui Bosse parajasti ahju ees pole, siis ta niutsub minu kõrval

Bossele on läbi aegade lumi tegelikult meeldinud, kuna see on mõnus pehme ja kohev ja lendab ägedalt. Lumised väljad on selleks, et seal pööraselt ringi tuisata ja mängida ja koonuga vagusid lumme lükata. Lumi ei ole selleks, et seal SK harjutusi teha.

Seda kahtlustasin ma juba 7nda aprilli hommikul üles tõustes ja aknast välja vaadates ja mõeldes kell 10 algavale SK võistlusele Ipsoni platsil. Kohalejõudes veendusin ma selles nii põhjalikult kui vähegi võimalik.

Et Bosset harjutada suure koertehulgaga, jalutasime me seal ringi (loe: kogusime käppade ümber lumepalle). Õnneks oli mul mõistust pista Bosse autosse sulama istmesoojenduse ja puhurite abil. Seega kui meie kord saabus, olime kuivad ja pallivabad, kuid seda vaid kuni me esimest korda pidime kõhuni lumes kõrvalkäimist tegema (loe: rada sisse lükkama). Esimene kord ei olnud kaugeltki mitte ok ja palusin kohtunikult teist võimalust. Õnneks oli ta vääääga vastutulelik meie siidikäpakeste suhtes aga damage had been done – Bosse jalad olid nagu jääpakud peale kõrvalkäimist. Seega istuma ja lamama, ei olnud Bosse nõus ei hea, halva, meelituste ega kavalusega. Nii et 1/3 punkte läks meil lumme kaduma

Õnneks oli meil muljetavaldav trikiprogramm ja ka muud asjad tulid meil kenasti välja ja kohtunik naeratas meile kaastundlikult kokkuvõtet tehes ja soovitas treenida rohkem välitingimustes või loobuda ekstreemoludes võistlustest. Ma võtan mõlemat kuulda

Igastahes, meie tulemused:

• Ligipääsetavus – 10/10 – Bosse oli nagu nunnu ja sõbrustas kohtunikuga, kui see teda paitama tuli
• Kõrvalkäimine 15/20 – Kaks katset pole ikka päris ok aga kuna esimene kord läks lumme raja tegemiseks, siis on see minu meelest olusid arvestades täitsa ok
• Siiatulek 19/20 – Bosse tuiskas läbi lume ja oli üliõnnelik minu juurde jõudes. Nii õnnelik, et lõpp läks veidi käest
• Istu 0/10 – No comments
• Lama 0/15 – No comments
• Üldmulje 9/10 – Meile heideti ette lumest häiritud ja hajevil olemist
• Mäng 4/5 – Tõmbasin Bosse lumepallidega käima, kuna mingit sikutamisjama ta küll ei tahtnud mängida, kui nii palju funni lund oli ümberringi
• Seisa 10/10 – Ikkagi näitusekoer
• Trikk 5/5- Me tegime keerutamist, ümber-jala-kaheksat, viska-viis ja teine-viis, tantsi-tantsi-keeruta ja ohh.. saate ise aru – me pidime päästma mis päästa andis

Vist said punktid õigesti kirja. Kokku saime  igastahes 72p, ehk siis rahuldav tulemus. Seevastu Minni hiilgas lumetaluvusega ja sai 1. koha säilitades raudpoltkindlalt meie SK-iidolistaatuse

Igastahes, kripeldab mul ikka veel see programmi osaliselt täitmine. Vaatasime juba et 6ndal mail on Tako hallis mitteametlik SK võistlus kus on ka debüütklass. Tako hall on meil nagu teine kodu ja teada-tuntud-sissetöötatud trennikoht, kus me agility kõrvalt alati SK harjutusi ka teeme. Seega usun, et meil on seal suuremad žansidoma seniste tulemuste parandamiseks.

Vaatasin juba üleeile, et Bossega ei ole kõik päris sellises korras nagu võiks olla. Treppidest üles ja alla minek võtab aega ülemõistusekaua. Igal platformil ajab ta lõhnasid ja lakub põrandaplaate nagu jahiuimas verekoer. Ja hoolikamal vaatamisel selgus, et verekoer polegi kuigi vale diagnoos. Igas kohas, kus Bosse innukalt lõhnasid ninasse tõmbas, oligi pisike veretäpike. Liites sinna juurde asjaolu, et tuppatuleku asemel minnakse naabri-husky uksetaga ULGUMA, ei suuda ma teha teist järeldust, kui et naabriplikal on jooksukas.

Ja nii siis meie armuuimas nooruk elab nina vastu välisust ja nutab-nutab-nutab ohjeldamatult. Neil hetkedel, kui ei nuta, tõmbab raevukalt ninaga ukse alt sisse imbuvaid lõhnasid. Öösel traavib ringi nagu kevadine vasikas. Uimase peaga telefonilt kella vaadates selgus, et poiss arvab, et ma peaks panema kell 3 riidesse ja minema naabrite ukse taha Gretet öisele randevuule kutsuma.

Vot ei kutsu. Näitasime õhtul Oliveriga Bossele pilte googlest “Schnauzer Husky mix puppies” otsingu peale. Ja ähvardasime, et vot teie kutsikad tuleks samasugused ja meenutaks veel rohkem hiina harjaskoera. Ja pealegi on Bosse isaks saamiseks liiga noor ja Grete ammugi liiga noor.

Hormoonid möllavad sellest hoolimata.. Mõtlen, et äkki peaks naabritele ilma koerata külla minema ja kinkima selle emase koera jooksukaspray, ehk leevendaks see meie noorhärra eluolu.

Hoolimata kuust ja aastaajast on jälle lumi maas ja plaan tutvustada Bossele Ipsoni platsi enne 7nda SK võistlust ei mängi vist välja, kui me just isiklikku kuiva tekikest kaasa ei võta, mille peal on äkki Bosse parema meelega nõus istuma ja lamama. Lumme tema oma tagumikku ega kõhtu ei toeta v.a. siis kui on tarvis nina hanges ja tagumik püsti lumme ringe lükata. Aknast välja vaadates mõtlen ma üldse hirmuga, et mis meist 7ndal saab. Positiivsete emotsioonide nimel ma pigem loobun vist istu-lama harjutustest kui et hakkan koera sundima tegema asju, mis on tema jaoks ebamugavad ja ebameeldivad. Teeme parem trikke ja käime viisakalt kõrval. Eks näis, mis nädal toob.

Nädalavahetusel läksime laupäeval Takosse teadmisega, et võibolla oleme seekord üksi, kuna Minni oli end kaunimast küljest näitamas ja Charlie tulek oli sama moodi lahtine. Õnneks oli meil siiski ka Charlie seltsiks aga 1h kahe koera peale on siiski väga pikk aeg. Et mul on eesmärgiks hoida üleval energiat, tuju, mängulisust ja hoogu, võtsin eesmärgiks joosta ja mängida Bossega terve trenni hoolimata sellest, kas oleme parajasti rajal või mitte. Nii me siis tegime SK seeriaid, mängisime kulli, peitust, niisama viska-too-aitäh mänge ja Bosse oli üllatavalt mõnus ja koostööaldis ka rada läbides. Oli see aga kullimäng, mis eeldab seda, et Bosse käib mul täpselt järel, ega lõika eest ega tagant, aga kitsamates tõkkevahedes jooksis Bosse kuulekalt minu jooksutrajektoori mööda ega saanud aru, mis mõttes ta peab üle tõkke hüppama. Igastahes mulle tundus, et me õppisime selle korraga mõlemad väga palju juurde. Just seda teineteise jälgimist ja minu “registrisse” kogunes veel hulk “riskikohtasid”, kus Bosse võib valesti joosta.

Trennist lahkusime positiivsete emotsioonidega ja jätkasime päeva juba sünnipäeval, kus külalised imestasid taaskord kui tubli ja tore ja viisakas ikka Bosse on ja kuidas ta ikka üldse ei sega ega häiri ega hävita midagi

Pühapäevane TAKO üllatas meid treenerivahetusega. Kuna Meril oli ära, siis asendas teda setteriseltskonnast meile tuttav Liina, kes suunas meid halastamatult 9 tunnelijooksuga rajale. Ma juba kogelesin enne rajale minekut, et me võibolla teeme mõne lühema jupi, kuna oleme ikka väga algajad. Tunneli kui esimese takistuse puhul selgus, et Bossele see istu-oota algus ei toimi hästi, kuna kui ma olen juba ise kuskil kaugel ees, võiks ju lõigata tunneli kõrvalt. Seega tegime me enne natuke jooksu ja otse jooksult põrutasime tunnelisse. Joostes oli rada superkiire ja pead pööritama ajav. Kogu aeg tuli otsida numbrit, et kuhu seekord sisse joosta. Bosse oli mõnel korral sama hämmingus kui mina, kui ma mõtlesin kuhu järgmiseks edasi lipata. Üldine meeleolu oli meil aga väga positiivne. Esimesed 2 jooksu olid superhead minu praeguste nõudmiste järgi. Bossel oli kiirust, ta jälgis mind kenasti, oli näha et tal oli tuju hea ja ta tahtis joosta tunnelitest (nende läbimist alustas ta ilma loata juba enne rajale minekut tegelt).

Samas jäi mulle silma see, mis laupäevalgi – mingil hetkel tüütab see kõik teda ära. Temal on rada selge ja ta võiks joosta seda ka ilma minu puterdamiseta. Aga kuna kõik on selge ja tema enda jaoks midagi põnevat sellest enam ei leia, siis võiks ju vahepeal siit ja sealt nuuskida. Seekord olid esimesed 2 jooksu väga head, kuigi teise lõpus hakkas ta kahtlema tunnelite ees, umbes et “Enne piff, siis vaatame” ja kolmanda raja lõpus vajas ta päris mitmes kohas ülekordamist ja suunamist. Igastahes oli näha et tunnelid meile meeldivad ja kui saaks veel jooksude vahel rohkem möllata ja niisama lollusi teha, ei tekiks ehk seda tüdimust ka nii kiiresti. Päristrennis pühapäeviti aga minu käsi ja jalg ei tõuse raja kõrval teisi häirima pööraste mängutuuridega ja mänguasjade peitmise-otsimisega. Laupäeval on ses mõttes vabam ja mängulisem õhkkond.

Viimasel ajal on Bosse läbisaamine võõraste isastega jäänud mulle pinnuks silma. Lugedes erinevaid artikleid ja kirjandust kaldun ma arvama, et see Bosse kangestumine ja turjakarvade turritamine on kombinatsioon hirmust ja dominantsusest. Ühest küljest peab ta end hullult kõvaks kutiks, teisalt aga saab ta aru, et teine koer on suurem, tugevam ja see tekitab temas ebakindlust. Hoolimata sellest, et ma olen teda ma-ei-tea-mitu-korda suurte ja agressiivsete koerte eest kaitsnud, ei ole väike rumal Bosse ikka veel aru saanud, et minuga koos ei pea ta midagi ega kedagi kartma ega kellelegi oma ägedust tõestama. Seega on mul jalutades taaskord klikker kaasas ja eesmärk on esialgu jälgida minimaalse talutava kauguse pealt rahulikult teisi suuri isaseid koeri. Kui Bosse suudab jääda rahulikuks, jälgida mind, saab ta kiita ja maiust. Minimaalset kaugust hakkan ma millalgi lühendama nõudes Bosselt jätkuvalt minule tähelepanu pööramist teiste koerte asemel kuni selleni, et me suudame rahulikult oodata ilma rebimata ja porisemata ära teise koera möödumise. Ehk siis teise koera lähenemine peaks lõpuks kujunema tema jaoks märguandeks, et nüüd tuleb hoida minu juurde, jälgida mind, mängida minuga, ükskõik mis ka ei oleks ja mina olen see, kes otsustab mida edasi teha – mängida rahulikult omavahel, võtta ohu korras koer kaenlasse, minna teise koeraga tutvuma, pöörata ots üldse ringi. Kui see on ok, siis sama liikumise pealt. Ja kui see on selge, siis vastutulija nõusolekul võib Bosse teist koera viiiiiisakalt nuusutada ilma et turjakarvadest moodustuks kühm tema kuklale. Praegu oleme siis samm 1 ja kaugus on ~10m.